“Ta on alati olnud rohkem Venemaa poolt ja on alati tundnud end represseerituna,” räägib Vladislav. “Ta ei austa niivõrd Eesti valitsust ja ma mõistan, miks. 1990ndatel ei saanud ta kodakondsust, head tööd, mitte midagi. Tema koos teiste inimestega, kes kolisid siia nõukogude perioodil, moodustasid sel ajal madalama sotsiaalkihi. Ma mõistan, miks tal on sellised tunded meie valitsuse suhtes. On väga kurb, et ta arvab samamoodi ka praegu.”

Kuueaastane Vladislav endale kooli valida ei saanud. “Vanaema tahtis, et mul oleks rohkem sidemeid tema kultuuriga, mis on ka mõistetav. Mina oleksin endale valinud eestikeelse kooli, see oleks minu elu teinud väga palju lihtsamaks.”

Venekeelses peres, venekeelses linnas elav Vladislav ei osanud põhikooli lõpetades eesti keelt peaaegu üldse.

Eksamitulemuste järgi näevad eesti keele õppimisega vaeva mitte ainult Ida-Virumaal ja Tallinnas, vaid ka Pärnus ja mujal Eestis väiksemates, eestikeelsetes keskkondades elavad vene noored.