Laulikute kirjastaja: inimesed helistavad, kirjutavad ja tulevad lausa koju järele, et mõnd laulikut veel saada, aga enamik on otsas mis otsas!
Kui sulnil suveõhtul peaks kusagil kääksatama akordion või võtab külabänd viisi üles, siis on tõenäoline, et mängitavad lood pärinevad Inda Kõiva laulikutest.
Lauludeta laulurahvas
Rahva Raamatu internetiotsingu nimekiri näitab kümmekonda Kõiva koostatud laulikut, millest kuus ... on sootuks läbi müüdud. Apollos pakutud 27 laulikust on kõik läbi müüdud... Ka Raamatukoi poes.
“Inimesed helistavad, kirjutavad ja tulevad lausa koju järele, et mõnd laulikut veel saada, aga enamik on otsas mis otsas,” laiutab autor käsi.
“Laulurahva spikker numero uno,” kirjutas Karl Martin Sinijärv 2002. aastal kultuurilehes Sirp Inda Kõiva ühe esimese lauliku kiituseks. Praeguseks on neid 30, kõigis eestlaste kui laulurahva lemmiklaulud, millest tihti meenuvad peast vaid esimesed read ja refrään. Ka pillimehed on sageli kimbatuses, kui mõni rahvalik noot on puudu.
Eks need mõtted jooksid ka Inda Kõiva peas, kui ta sajandivahetusel poeg Karlo õhutusel esimese lauluraamatu koostamise ette võttis. Kui hakkasime koos Inda Kõivaga tema avaldatud lugudes järge ajama, siis selgus, et laule koos nootidega on 3273. Ja see ei ole sündinud lihtsalt. Inda pani noodid käsitsi kirja, trükkis alla laulusõnad, siis pildistati need üles. Ikka sadade kaupa.
Nii mõnegi levinud laulu puhul oli vaja täpsustada, kas tegu on rahvaliku looga, folklooriga või on sõnadel ja viisil ka autor. Mõnd viisi, mida peaksime juskui kõik teadma, nootidena polnudki. Nii tuli need ise noodistada.
Hümni autor
Dirigendiharidusega Inda on töötanud tehases insenerina, muuseumis ja teatris. Aga ka Peeter Sauli juhitud Eesti Raadio estraadiorkestri direktorina. Vahva naine on juhatanud eri muusikakollektiive, olnud 12 aastat restoranimuusik. Neist aastaist pärinevadki tema muusikapalade teadmise-tundmise oskus. “Eks püüa restoranis hoos olevale seltskonnale öelda: me ei tea seda lugu, ei oska seda mängida. Võimatu!” ütleb Inda.
Kui võrukesed kokku saavad ja laulma hakkavad, on üsnagi tõenäoline, et esitamisele tuleb ka Võrumaa mitteametlik hümn, mille refrään kõlab nii:
Võrumaa, Võrumaa, kõgõ ilusamp sa, sinnu kitä ma egal puul ollõn. Sükäv Ööbikuorg, korgõ Munamäe torn minnu terütäs minnen ja tullõn...
Võrukeelse festivali Uma Pido üks eestvedajaid Triinu Laan selgitab, et selle laulu kirjutas Inda Kõiva 1988. aastal Eesti Raadio lauluvõistlusele “Meri, maa ja mehed” ning sai esimese preemia. Laulu õige pealkiri on “Mu latsõpõlvõ Võrumaa”, aga inimesed teavad seda ikka kui “Võrumaa, Võrumaa...”.
Ja mis kõige olulisem – see laul on rahva jaoks tähtis, seda on kaverdanud paljud koosseisud ja koguni nii palju, et sageli peetaksegi seda lauluks, mis on pärit rahvasuust ning millel puudub kindel autor. Selles asjas oleks peaaegu eksinud ka Uma Pido korraldajad 2008. aastal...
“Õnneks tekkis meil soe ja sõbralik kontakt Inda Kõivaga ja nii saime esialgsetesse nootidesse sisse lipsanud vea ära parandada,” on Triinu Laan rahul.
Teisalt – mis võiks olla suurem tunnustus ühele laulude autorile, kui see, et tema looming on ajapikku läinud sügavale rahva südamesse nii, et kõik peavad seda omaks?
