Linnart Mäll aastal 2006. Marko Mumm

Linnart Mäll oli mainekas õpetlane-orientalist, tõlkija, ülikooli õppejõud. Paljude õpetaja suure algustähega, aga ka range ja aus kriitik.

Laiemale avalikkusele on Linnart Mäll vast kõige rohkem tuntud Vana-India tähtteoste “Vetāla 25 juttu”, “Dham­mapada”, “Bhaga­vadgītā”, “Šukasaptati”, “Bodhit­šarjā­vatāra”, “Kāma­sūtra”; samuti Vana-Hiina klassikute Lao-zi “Daodejingi” ja Konfutsiuse teoste tõlkijana.

Kõige tähtsamad

“Siinne kogumik avab esmakordselt eesti lugeja ees Linnart Mälli autobiograafilised mõtted, mis pole kirjaliku teksti kujul kunagi laiema avalikkuse ees olnud,” kirjutab raamatu “Linnart Mäll. Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi” koostaja Ivar Tröner. Ning lisab, et need mõtted ja väljenduslaad on kohati väga reljeefsed, isegi karmid ja teinekord võib-olla ülevõimendatud. Mõni markantsem ütlus annab selgelt aimu ajastust, milles Linnart Mälli mõtted ja ütlemised formuleerusid.

Ühes seni avaldamata kirjutises iseloomustab Mäll oma õpetajaid: Uku Masingut kui esimest ja ilmselt kõige tähtsamat; akadeemik Nikolai Konradi ja Aleksander Pjatigorskit. Mälli oluline budistlik õpetaja oli ka nõukogude võimu poolt taga kiusatud burjaadi laama Bidja Dandaron. Ja muidugi dalai-laama, kellega Mäll elu jooksul mitu korda kohtus.

Peatükis “Eluloolised fragmendid” aimub Mälli kui isiksuse kujunemislugu. Idamaadest huvitus ta juba varajases nooruses. Ajaloostuudiumi ajal õppis Pent Nurmekunna juures hindi, klassikalist hiina ja klassikalist mongoli keelt ning Villem Ernitsa juures sanskriti keelt.

Moskvas teadlaseks-orientalistiks saamise järel nautis mitme aasta vältel TRÜ ajaloo osakonna populaarseima õppejõu staatust. Kui aga KGB poolt taga kiusatuna taandati orientalistika kabineti inseneriks, pühendus kirjutamisele, tekstide tõlkimisele ja orientalistikaringi juhendamisele.

Kes Mäll enda arvates oli? “Ma olen eestlane!” – “Olen sajaprotsendiline eurooplane,” on ta enda kohta öelnud. Visionäärina leiab Mäll: “Euroopa pole kindlalt piiritletud, ta on väga avatud ja väga aldis teistest kultuuridest parimat üle võtma. Praegu on Euroopas just aeg budismist õppida ja kristlust rikastada.”

Toonitaksin lõpuks, et kõige olulisem on see, kuidas me ise oleme, kuidas me suudame ennast suunata, ja kuidas me suudame üle saada tahtmisest palju vara omada.

Aga ka hoiatab: “Ma ei kuulu ühtegi budistlikku ringkonda. Tänapäeva budismi häda on meil selles, et tühised inimesed kasutavad seda sageli enesekergitamiseks.” Samas leiab õigustatult: “Küll aga on mul olnud teatav mõju. Olen maailma budoloogias tuntud, lahendanud budistliku teksti ja teadvuse probleeme.”

Linnart Mälli kõige suuremaks teaduslikuks saavutuseks tuleb pidada tema humanistlike baastekstide kontseptsiooni, milleni ta jõudis oma teadustee viimasel kahel kümnendil ja mis hakkab maailma humanitaarteadustes üha enam tähelepanu äratama. Need on filosoofilised ja religioossed tekstid, mis tekkisid vanaajal eri paigus, on mõjutanud inimpõlvi rohkem kui kaks tuhat aastat ja mõjutavad edasi.

Lugeja saab teada, mida Linnart Mäll mõtles üldse tekstist ja tõlkimisest; elutarkusest, inimesest, kaastundest ja kannatusest; religioonist, budismist ja kultuurist, aga ka poliitikast, rahvaste õigustest, Venemaast ja Euroopast. Ta lõpetab mõttega: “Toonitaksin lõpuks, et kõige olulisem on see, kuidas me ise oleme, kuidas me suudame ennast suunata, ja kuidas me suudame üle saada tahtmisest palju vara omada.”

Monument Õpetajale

Raamatus on haruldast pildimaterjali, mille kasutamisloa eest tuleb öelda suur aitäh Linnart Mälli perekonnale ja lähedasele sõbrale Sven Grünbergile. Andres Talile tänusõnad kena kujunduse eest; keeletoimetajad ja korrektorid eesotsas Sirje Endrega on samuti tänu väärt.

Teose lõpus on koostaja tänuavaldused, kasutatud allikate ja viidatud teoste nimistu. Raamatu koostamist on toetanud Eesti Kultuurkapital. See on tõesti raamat, mida õhtutunnil mõttega lugemiseks ja ka sõbrale kinkimiseks soovitada.

Linnart Mäll lahkus siitilmast 14. veebruaril 2010. Tema põrm viidi maale, mida ta kogu elu uuris ja armastas, ning sängitati Gangese jõe voogudesse, nagu ta oli soovinud.

Olgu see kaunis ja õpetlik raamat siis Õpetajale veel üheks monumendiks.