Mehest, kelle relv oli terav keel
Järgmised read Karl August Hindreyst, lähtekohaks uustrükk tema mälestustest “Minu elukroonika I–III” (1929), “Murrang. Eluloolised leheküljed” (1930) ja “Tõnissoni juures. Elukroonika V” (1931) Eesti Päevalehe ja Akadeemia sarjas “Eesti mälu” (2010) on paratamatult isiklikud, ehkki olen temast ainult kuulnud.
Minu vanaisa, advokaat Lui Olesk (1876–1932), oli Hindrey väheseid lähedasi sõpru. Lui Oleski ja tema abikaasa Minni Kurs-Oleski (1879–1940) kuus lapselast kuulsid emade ja tädide kaudu Hindreyst seiku, millest pole kirjutatud, kusjuures nood seigadki olid killud, mitte pidev narratiiv.
Rohkem kui Hindreyd iseloomustavad need seigad aega, mil ta elas ja tolle järelkaja tänaseni.
Võta kinni!
1944. aasta sügisel oli Karl August Hindreyl võimalus Eestist põgeneda, ent ta kõhkles. Üks põhjusi oli objektiivne. Tema abikaasa, hambatehnik Maali (1890–1953) oli gangreeni tõttu ühe jalaga, ja kuigi ta liikus, tundis end ikkagi abituna.
Naisest lahkuminek oli Hindrey jaoks välistatud, sest, nagu ütles kord minu ema Maja Helmi Olesk (1909–2000), tunnistas Hindrey abielu kui sakramenti.
Teine põhjus on kergesti tuletatav: 67aastasel mehel ei saanud olla mingit kindlustunnet ses suhtes, mida ta paguluses koos invaliidist abikaasaga peaks peale hakkama.
On ka kolmas põhjus. Isegi kui Hindreyl polnud sõja lõpuks maovähki diagnoositud, pidi ta siiski tundma, et sisikond on paigast ära. Ta oleks seega põgenenud surema teisel pool merd.
Jäänud siia, tuli Hindreyl minna põranda alla otsekohe, sest teda otsiti mitmelt poolt. NKVD mõistes oli Hindrey 1941. aasta seisuga saksa fašistide kollaborant ja niisugusena kodumaa reetur ehk sõjakurjategija. Samas otsisid teda taga ka Eesti Vabariigi suhtes nõukogude kollaborandid, kes mõnel juhul said saksa okupatsiooni aegu Eestis elanud inimesi legaliseerida.
Legaliseerimine tähendas siis ligikaudu toidukaarte ja arvamist, et karistused võivad jääda ära. Kui lihtsameelselt tollal arutati, tõendab ka kirjandusloolase Mart Lepiku (1900–1971) juhtum.
Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja Nigol Andresen (1899–1985) leidis Lepiku üles (tõenäoliselt mitte juhuslikult) Kongutalt Aru mõisast Elva ja Rannu vahel. Enam-vähem põlve otsas kirjutas Andresen käskkirja, millega määras Mart Lepiku tagasi Eesti NSV Riikliku Kirjandusmuuseumi direktoriks. See sündis septembri algul 1944. Veebruaris 1945 ta arreteeriti ja Nigol Andresenist polnud enam mingit abi.
Karl August Hindreyl polnud vähimatki alust uskuda enda legaliseerimisse. Tema sai usaldada inimesi, kes mingil juhul ei reeda. Sellised inimesed said pakkuda ajutist öömaja, süüa ja ravimeid, s.t eeskätt valuvaigisteid. Nende väljakirjutamist oli paraku kõige kergem kontrollida, sest vähemasti arst ei saanud olla anonüümne.
Irregulaarse retseptikirjutajana tuleb arvesse Lui Oleski ja Minni Kurs-Oleski kolmas tütar dr Juta Pia Olesk (1907–1970), kes valdas farmakoloogiat ja kel oli proviisorikalduvusi. Kas minu oletus peab paika või mitte, on lootusetu kontrollida, sest tädi Tutt, nagu teda pere keskel kutsuti, ei rääkinud sedalaadi asjadest mitte
kunagi.
Söögikraami saadeti Hindreyle Türilt, täpsemini Säreverest, kuid mitte enam 1946. aastal ja on üldse küsitav, kas nood saadetised olid mõeldud tarvitamiseks talle enesele või pidid käibima valuuta eest.
Säreveres elas Oleskite noorim tütar Minni Dagmar (1911–1964), kelle abikaasa Siegfried Viirman (1908–1984) oli kohaliku saeveski tehniline juht ja kelle vend Ants (1897–1942) oli Türi kauaaegne linnapea.
Särevere Viirmanid pääsesid 1941. aasta küüditamisest, ent poleks pääsenud sõjakohtust 1944/1946. Neil tuli põgeneda. Kuna Maja Olesk loobus kaasa minemast, jäi Särevere tema vastutusele.
Tema’p see oli, kes saatis toidupakid Türilt kitsarööpmelise rongiga Tallinna, teadmata, kes need seal vagunist maha võtavad ja kuhu edasi toimetavad. Säreveres kahtlustati, et need pakid lähevad hoopiski metsa, justkui seal end varjavatele Viirmanitele ja pärast Maja Oleski arreteerimist just sel põhjusel see “toiduahel” katkes.
Lühikese distantsi pealt
1945. aastal vabastati Maja Olesk eeluurimise alt, kuid nn sabaga, kes jooksis ta järel kuni aastani 1988. Millal ta Hindreyd viimati nägi, pole teada, nagu on selgusetu seegi, kas ta viibis Hindrey matustel.
Tõenäoliselt mitte. Puhttehniliselt eeldab aga kirstumatus minimaalselt kuut inimest. Kõik need kuus on oma saladust hoolega hoidnud ja teinud õigesti. Küll rõhutas Maja Olesk alati, et Karl August Hindrey paigutati Iru vanadekodusse mitte kui hoolealune, vaid kui haige, keda niiviisi oli kergem põetada.
Inimesi, kes olid seotud Hindrey varjamisega, võis olla kokku paarkümmend, ent ükski neist pole olnud ülesandja ega lahtise suuga.
Kas on usutav, et see käib ka August Alle (1890–1952) kohta, kellest on kirjutatud, et ta aitas oma kauast Pühajärve-kaaslast peita ja oli aastatel 1944–1946 Eesti NSV Kohtu Rahvakomissari asetäitja?
See on mõeldav juhul, kui Alle poole oleks pöördunud abi saamiseks Oleskite vanim tütar, advokaat Olga Desideria (1906–1988), kes tundis Allet ka erialaselt.
Puudus aga mõjuv põhjus niisuguseks pöördumiseks ning Allet oleks saanud sundida Hindreyd otsima ainult see, kui Hindrey vastu oleks kriminaalasi juba algatatud. Tõepärasemalt jättis August Alle Hindreyga tegelemata ja sama tegi lõpuks ka Nigol Andresen. Seda pidi tegema ka Johannes Vares.
Et Karl August Hindrey võis joomasena muutuda tüütuks ja norijaks, see oli teada juba varakult. Vähe on tuntud tõsiasi, et tema tööpäev oli siiski planeeritud ja ta kirjutas pensumi järgi ega lahkunud laua tagant enne, kui pensum oli täidetud.
Kui suur see sai olla?
Oletagem, et kuni paar lehekülge päevas ehk umbes neli tundi tööd. Järelikult kirjutas ta äärmiselt intensiivselt ehk joomatuure ja masendust inspiratsiooni puudumise pärast väga palju ei olnud. Lõppude lõpuks tegutses Hindrey ilukirjanikuna küllalt lühikest aega, vaevalt tosinkond aastat, mille algust tähistab memuaristika ehk autobiografism.
Teiste sõnadega, esmalt söandas Hindrey tulla iseenese juurde — samas kui Friedebert Tuglas jõudis eneseni alles loomingulise tee teisel poolel (ehkki vanuselt nooremana kui Hindrey).
Kuidas seda seletada?
Karikaturisti ja vestekirjanikuna oli Hindrey õppinud alustama süžeed kohe, ilma pikema jututa. Nõnda algavad tema novellidki.
Paradoksaalne küll, kuid karikeerides teisi ei karikeeri Hindrey ennast, vaid nii-öelda otsib vastust küsimusele, miks on temast saanud see, kes ta on — Tõnissoni järgi randaleerija (rahusegaja, ka kraakleja). 1920. aastate lõpul oli säärane küsimusepüstitus küllalt haruldane.
Seevastu ilukirjanduslikus loomingus tuleb Hindrey enesest välja ja tahab teada, missugused on teised.
Võiks väita, et ta õpib pikemas proosas teisi tundma suuremas mõõtkavas kui see, mille annab ette karikatuuri formaat või vestele eraldatud ridade arv. Ta õpib põhjalikumat vormi. Kellelt?
Ei ole millegagi tõestada, kui sageli Hindrey oma mälestusi kirjutades Oleskite kodust Rüütli tänavas läbi astus.
Erinevalt abikaasast ei olnud Lui Olesk kohvikuinimene, vaid töötas kodus. Oli välistatud, et Hindrey läinuks sõbra poole, pudel kaasas või et talle oleks seal alkoholi pakutud, sest Lui Olesk tarvitas seda väga vähe.
Küll on usutav, et mõlemad mehed arutasid “Tõe ja õiguse” II osa üle kohe pärast selle ilmumist, sest nad olid Tammsaare eakaaslased.
See ei tähenda aga, nagu oleks Hindrey teadlikult kirjutanud Tammsaarele täienduseks või vastu vaieldes. Ta ei tarvitsenud õppida üldse kelleltki, vaid vajas lihtsalt soovitust vormi muuta.
Legendi kohaselt andis selle soovituse Minni Kurs-Olesk ajal, mil Hindreyd valdas nn loominguline kriis, sest uus põlvkond oli tulnud juba esile, ent Hindrey otsis esialgu väljapääsu joomisest.
Nagu teoste sünnidaatumeist ilmneb, tuli Hindrey sellest kriisist välja väga ruttu.
“Murrangus” (uustrükis lk 443) avaldab Hindrey kahetsust, et “ei ole mul enesel ühtegi aastakäiku Sädemeid, mida ma kümme aastat olen toimetanud”.
Siiski on ta 16. aprilliks 1942 lasknud kaheks raamatuks köita need eksemplarid, mida tal õnnestus koguda ja märkinud ära puuduvad numbrid.
Pilkeajakirja köited on ta tol päeval üle andnud Olli Oleskile, kes need 25. detsembriks 1970 siinkirjutajale kinkis.
Karl August Hindrey
(ps Hoia Ronk)
- Sündinud 3. augustil 1875 Pärnumaal Abja mõisas
- Surnud 9. jaanuaril 1947 Iru vanadekodus
Haridus
- H. Treffneri gümnaasium 1891–1894
- Stieglitzi kunstikool Peterburis 1894–1898
Töö
- Postimehe ja Päevalehe toimetuse liige 1904–1926
- Alates 1928. a kutseline kirjanik Tartus
- Alates 1922. a kirjanike liidu liige
Looming
- Romaanid “Urmas ja Merike” (1935–1936), “Loojak” (1938), “Suremise eod” (1935), “Sündmusteta suvi” (1937), “Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka” (1939), “Taaniel Tümmi tähelend” (1942), “Aovalged aknad” (Saksa okup aeg, trükis 1995)
- Reisiraamat “Rännud, rannad, Riviera, Sõsarsaared ja Savoy” (1937)
- Lasteraamatud “Pambu-Peedu”, “Seene Mikk”, “Piripilli-Liisu” (1929), “Lõhkiläinud Kolumats”, “Nina-Jass ja Näpp-Mall” (1918), “Loomade mäss” (1920), “Jaunart Jauram, Jaunart Jaurami jõngermannid” (1921), “Summi-Sulpsu sekeldused” (1922)
- Noorsooraamatud “Raks Reem teotseb” (1932), “Kill Martuse lihavõtted” (1933), “Kill Martus koolis” (1935)
