Vahetusõpilane Tai kuningriigist sai osa Eesti saunast, distantsõppest ja verivorstist
Augustis, kui meil paljud pered kooliaastaks valmistuvad, teevad ettevalmistusi ka vahetuspered – et pakkuda poolaastaks või peaaegu aastaks kodu vahetusõpilasele mujalt maailmast. Eestisse jõuavad vahetusõpilased augustis, mõned päevad enne kooliaasta algust. Eeltöö aga hakkab nii külalisõpilasel kui vastuvõtval perel pihta oluliselt varem. Vastuvõtvad pered teevad seda vabatahtlikult ja omakasupüüdmatult, eesmärk on kogeda midagi uut ja tundma õppida mõnda teist kultuuri.
Õppeaasta Antslas
Piengpieni vahetuspereks sai Antslast paari kilomeetri kaugusel omas majas elav kahe lapsega perekond – ema Kadri Kõiv, isa Kalev Joab, tütar Johanna ja poeg Hans Erik. Lisaks vanaema Tiiu, kes üle hoovi väiksemas majas elab. Vahetusõpilased saabusid mõni päev varem Eesti laagrisse, kust vahetuspered kokkulepitud ajal said kaugelt tulnud noore oma koju viia. Pereema Kadri ütleb, et suhtlemist Paengiga alustasid nad tegelikult juba märtsis, kui olid oma valiku YFU lehel teinud ja lepingu sõlminud. Nii et kohtumine ei olnud päris võõraste vahel, juba natuke teati üksteist.
Mõned nädalad tagasi, 9. juunil 2020 oli Paengil aeg käes lahkuda vahetusperest ja alustada koduteed. Päris oma koju tagasi jõudis ja perekonnaga kohtus Tai neiu alles paar nädalat pärast riiki sisenemist, sest tuli läbida kohustuslik karantiin. Maailm oli vahepeal muutunud – kodunt eelmisel suvel lahkudes ei teadnud keegi veel midagi kurjast viirusest.
Kodu
Piengpieni kodu asub kireva ajalooga Chiang Mai linnas Tai põhjaosas, 700 km kaugusel Bangkokist. Piirkond on mägine ja merest kaugel, Tai mõistes pisikeses peres on ema, isa ja peale Piengpieni veel 4 aastane õde. Haritud peredes ei ole nii palju lapsi kui maal.
Pere elab linnas, ema on ülikoolis õppejõud. Piengpien käib koolis, mis asub sellesama ülikooli juures ning seetõttu on ootus, et Paeng kindlasti jätkaks õpinguid ülikoolis ja võimalusel teeks seda Euroopas.. Koolis õppimine ei ole kerge, päev lõpeb kella kaheksa ajal õhtul. Peale tavakooli on järelaitamise või edasiaitamise tunnid, teinekord õpitakse eksamiks kogu öö.
Antslas õppis Piengpien 10 klassis, tagasi koju jõudes läheb ta uuesti 10. klassi, see on gümnaasiumiastme esimene klass nagu meilgi. Üks aasta jääb vahele, see oli teada ja sellega tuli arvestada. Uus õppeaasta algas Tais juulist.
Algus
Antslas ei olnud kaugelt maalt tulnud vahetusõpilane üldsegi mitte esimene pääsuke. Juba kümmekond aastat tagasi oli Ülle ja Aigar Grihini peres esimene „kasulaps”, kokku on neil olnud neid kolm nende aastate jooksul. See tekitas Joabite peres mõtteid ja andis julgust vahetuspere sooviavaldus täita, seda enam, et peres kasvavad lapsed ka ise mõttega päri olid.
Pereema Kadri muheleb: „Ikka üks ja teine meil peres tuli ja ütles, et äkki võiks proovida. Mingi aeg kuulen, et Johanna ja Kalev arutavad omavahel vahetusõpilase võtmist. No mis mulgi selle vastu siis olla sai,”
Täideti ja saadeti sooviavaldus mõlemasse organisatsiooni, Piengpien Niyata tuli Joabite perre YFU kaudu. Enne seda aga käidi kodu kontrollimas, et nõuded oleks täidetud.
Pereema Kadri: „Tuli YFU esindaja ja kuna neil on selline traditsioon, et kodukülastuse teeb pere, kellel endal on vahetusõpilane kodus olnud, siis tulid Grihinid siitsamast Antslast. Osutusime sobivaks.”
Nõuded ja reeglid
Kuigi arvatakse, et kindlasti peab perel olema pakkuda oma tuba ja nõuded ning reeglid on karmid, on kõik hoopis lihtsam. Kadri sõnab, et peab olema oma voodi, aga mitte tingimata oma tuba. „Paeng elas meil Johannaga ühes toas ja oli nagu tavaline pereliige. Arvestama peab, et mingit raha tema eest ei saa ega maksta perele.
Vahetuspere koolitusel rõhutati, et tehke omad reeglid, näiteks et oma perega suhtleb ainult korra kuus. Kas me ise tahaksime niimoodi? Lasime tal olla vabalt, lubasime kasutada sotsiaalmeediat ja suhelda oma perega. Oma lastega vist olime nõudlikumad.” Pereisa Kalev täiendab: „Meil ei olnud üldse reegleid. Põhiline, et lapsel oleks oma koht, kus olla.”
Mis läks hästi?
Kui tuli koroona-periood ja distantsõpe, siis selle üle oli Paeng väga õnnelik. Mõlemad perepoja Hans Erikuga juubeldasid, et jee, ei pea kooli minema. Pereema Kadri: „Paeng armastas hommikuti väga magada. Algul käisime kuulamas, et kas ikka hingab. Ju see pinge on seal ikka nii meeletu. Või siis oli meie kliima harjumatu”.
Kuigi eestikeelses koolis hakkamasaamine ei olnud tailanna jaoks kerge, tegi kool omalt poolt kõik, et vahetusõpilast toetada. Organiseeriti eesti keele tunnid, selleks kaasati ka kooli raamatukoguhoidja ja logopeed. Paengi teadmised mõnes aines, näiteks Tai ajaloo kohta olid laiapõhjalised, selle tõestuseks oli ajaloo õpetaja tagasiside tunnistusel: „Teie tööd olid parimad, mida olen eales näinud. Selles osas ületasite ka oma klassikaaslasi mitmekordselt oma põhjalikkusega.
Samas pidite tegema kogu aeg topelttööd, sest sama ajajärgu kohta, millest pidite koos kaaslastega koostama mõistekaarte Eesti ajaloos, tuli Teil eraldi teha sama perioodi kohta ka oma kodumaa Tai ajaloost ülevaade. Need oli väga põnevad ning saime Tai kohta teada väga palju huvitavat. Olete kohusetundlik, põhjalik ja ajaloos hea analüüsivõimega.”
Vanaema Tiiuga, Kalev Joabi emaga, sai Paeng hästi läbi. Eluaegne lastaiakasvataja ei jätnud kasutamata võimalust suhelda, tehes seda eesti keeles ja talle omasel värvikal moel. Põhiteemaks oli, nagu vanaemade puhul ikka, et kas kõht on täis.
Võiks arvata, et eesti kliimat taluda oli Tai tüdrukul kõige raskem. Tegelikult selgus, et Paengile ei meeldi väga palav ilm, samas saunaskäimist ta nautis. Õnnestus eelmisel talvel isegi korra lund näha ning suusatada, Eestist võttis Paeng koju kaasa T-särgi kirjaga „Ootan lund”.
Teine üllatus oli toit – see, mida Paeng siin Eestis oma vahetusperele tegi, ei olnudki talumatult vürtsikas, sest ta ise eelistab ka mahedamaid maitseid väga tulistele. Meie toitudest meeldis verivorst ja vastlakukkel, need olid vahetusperes laual ka Paengi auks peetud lahkumispeol juunis.
Mis oli keeruline?
Pereema Kadri ütleb, et ei saanud jätta küsimata, et mis meil siis siin teistmoodi on. Paeng vastas, et puhas õhk, isegi Tallinnas. Ja kõnniteed – Tais ei oleks võimalik jalgsi koolist koju tulla. Nad ei ela kaugel koolimajast, aga neil ei ole kõnniteid, viiakse ja tuuakse autoga. Kuni Eestisse tulekuni ei olnud Paeng kordagi õhtusel ajal üksinda väljas olnud.
Antslas, vahetuspere kodu lähedal on kergliiklustee ja üldkasutatavad metsarajad, Paeng armastas seal üksinda kõndimas käia. Enne kojuminekut koos Saaremaa spaas käies tuli nüüd juba 16-aastane Paeng üksinda kell pool kaksteist õhtul sealt lähedusest teise vahetusõpilase juurest tagasi, see oli tema jaoks elamus. Kodus poleks ta seda teha saanud.
Vastastikune keeleõpe läks üle kivide ja kändude. Pereema Kadri: „Meie olime ikka lootusetud tai keele osas. Tema vist saab eesti keele enne suhu kui meie tai keeles kolm lauset öeldud. Seal on viis erinevat intonatsiooni, sa omast arust ütled nii, nagu vaja, aga ikka ei kõla õigesti.
Kui meil näiteks on palk ja palk erineva intonatsiooniga, siis seal on veel neli varianti. Ja kuhu rõhu paned, teinekord ei saagi aru, kus vahe on. Me saime aru, et tai keelt õppida on veel raskem kui eesti keelt.”
Kadri lisab veel: „Millega me kuni lõpuni hakkama ei saanud, oli soovitus, et ära räägi temaga muus keeles kui eesti keel ja õpeta ta eestlaseks. See meil ei õnnestunud. Suhtlesime päris palju inglise keeles, aga loomulikult õpetasime ka eesti keelt.
Selgeks ta seda ei saanud, aga olid mingid hetked, kus ta püüdis rohkem. Viimasel nädalal ta rääkis meiega juba rohkem eesti keeles.
Kalev: „Ma arvan, et kui ta oleks veel kuu olnud, oleks juba päris hästi. Lugeda ta juba oskas, mingid fraasid said selgeks, mida ta aktiivselt kasutas.”
Tai linnalapsena oli Paengil kokkupuude looduse ja loomadega olnud väike. Kadri: „Meil oli tema tulles paar parti, ta oli ehmunud, kui me need sügisel ära sõime. Ja meil siin võis näha rebaseid ja jäneseid, kitsed jooksid mööda. Läksime metsa mustikale, ta korjas need ära kenasti, aga ei söönud.
Ta rõhutas ise, et tema on ikka lihasööja, mitte mingi taimetoitlane. Rohelist salatit ei söönud ta kunagi, tomatit vihkas kõige rohkem“. Kalev lisab: „Ta ütles hiljem, et kui mina tomatit sõin, siis tal hakkas halb kõrvalt vaadates.”
Järelmõtted
Nüüd, kui Paeng on tagasi oma pere juures ja Joabite pere suve ning koolivaheaega naudib, on aeg tagasi mõelda. Kadri: „Me võtsime teda kui oma last, ta oli väga armas, aga samas nii mõistatuslik. Me lõpuni küll ei oska mõelda, et miks ta nii või naa mõnikord oli. Ilmselt peaks rohkem teadma Tai kultuurist. Tema pere on meid külla kutsunud, aga millal see reis saaks toimuda, seda me praegu küll ei oska arvata. Ootame, et maailm koroonast rahuneks“.
Paeng ütleb, et Tais umbes 5% õpilastest aastas on vahetusõpilased, neil on see programm juba 50 aastat kestnud, aga tema koolis ei ole see eriti populaarne. Ta tahtis näha ja kogeda lund ning olla oma perest natuke aega eemal.
Ta hakkab otsima võimalusi, et tulla õppima Eesti ülikooli. Suurima elamuse kohta ütleb Paeng: „Kõige rohkem meeldis mulle jõulupidu, ma ei ole varem kogenud jõulumeeleolu. Sain sellel päeval palju uusi kogemusi. Ma armastan jõulukingitusi, ma ei lootnud ega oodanud nii suurepärast kingitust.”
Paengi vanemad ütlevad, et nende kõige suurem mure oli, millisesse peresse ja tingimustesse tütar satub. „Õnneks sai ta endale hea pererahva. Me muretsesime ka tema käitumise pärast, sest ta ei ole hommikuinimene, ta on siis natuke laisk ja mobiiltelefonist sõltuvuses. Arvasime, et pererahvast võib see pahandada.
Suurim lootus oli, et kui ta on mõnda aega kodunt eemal, välismaal, saab täiskasvanumaks. Nii ka läks, ta on vastutustundlikum ja teeb rohkem kodutöid. Suurim hirm oli, et temaga juhtub mingi kohutav õnnetus. Paeng on natuke muutunud. Näiteks ütleb ta nüüd kergemini „Palun vabandust”. Ta on kannatlikum, täiskasvanum”.
