Valeri Kostin vestlemas emu Emmeliinega, kes äratab igal hommikul kogu linnupargi rahva. (Foto: Peeter Ernits) ---

Kui Valeri Kostin 23. augustil 1992 naise Üllega Tartust maale kolis, oli ta oma sõnul metsa vaid autoaknast näinud. Ometi sai temast metsamees. Algul raietööline, hiljem Ilumetsa metskonna Järve vahtkonna metsavaht.

Valeri arvas, et äkki saab temast metsa tulles ka jahimees. Elu näitas, et jahimeest temas ei ole. See-eest sai Valerist aga linnumees, uhke linnupargi omanik.

Ainulaadne kabinet

Valeri Kostinile meeldib oma pehmes direktoritoolis istuda ja mokatassist kohvi rüübata.

Tema “kabineti” põrandat katavad kuivad höövlilaastud. Majesteetliku sammuga patseerib Valeri silme ees tilluke fööniksikukk, kaks andunud austajannat kannul. Sellist saba nagu fööniksikukel, kanade kirjus maailmas ei kohta.

Ümberringi häälitsevad tibatillukesed amadiinid ja riisilinnud, kriiskavad maoori- ja ro­sellapapagoid, kudrutavad lumi­valged paabusaba-tuvid ja lagistavad naerutuvid.

Aeg-ajalt katkestab selle kalifornia vutikuke lühike reibas soolo. Igaüks laulab nii, nagu nokast tuleb.

“Tere,” kostab selges eesti keeles direktori tugitooli vastas asuvast puurist. Üliharuldaste sinilaup-amatsoonpapagoide paar piidleb mind varjamatu uudishimuga.

“Nemad tulid Tallinnast maale õndsaks saama,” jutustab Valeri, kuidas haruldased papagoid Võrumaa linnuparki jõudsid. “Kaalu osas oli hirmus häving,” naerab lindude omanik. “Andsin 70 kilo linde ja sain kaks papagoid vastu.”

Foto: Peeter Ernits
---
Valeri “kabinetis” saab terve maailm kokku. Lõuna-Ameerika kohtub Aafrikaga, Aasia Austraaliga. Igast maailma nurgast on siin keegi.

Enamik linnupargi asukaid elutseb siiski õues.

Päikese käes peesitavad imekaunid faasanid, üks uhkem kui teine. Nende kaunidus peegeldub juba nimedes: hõbe-, kuld- ja teemantfaasan.

Aga siis veel kõrvuk-, rohe- ja nepali faasanid. Puna-helmesfaasanid, kroon-läikfaasanid.

Keda pole, see on kõige tavalisem liik – jahifaasan, keda jahimehed mitmel pool oma lõbuks kasvatavad. Valeri jaoks on jahifaasan aga liiga tavaline lind.

Ka haruldasi kodulinde vaadates annab siiralt issanda loomariigi üle imestada.

Lumivalged ja ruuged siidikanad – olevused, kes pole mitte sulgedega, nagu linnuriigis kombeks, vaid hoopis karvadega kaetud. Kentsakad nuustikud, kelle nimi on säbarsulg. Ja siis veel jokohamad ja hamburgerid. Viimased pole mõistagi mitte saia vahele litsutud kotletid, vaid imeilusad dalmaatsia koera mustriga kanad.

Enamik meist pole seesugustest sulelistest isegi mitte kuulnud, nägemisest rääkimata.

Loomapisik põrsapõlvest

Hiljuti jõudsid Meenikunno raba taha suured valged lumekakud.

“Minusugusel lollil ei ole rõõmuks palju vaja,” naerab linnupargi peremees. “Piisab ühest elavast tegelasest, kellel on suled või karvad seljas.”

Tegelikult on loomapisik Valeril veres varasest põrsapõlvest saadik, nagu ta ise ütleb.

“Kui poisist oli vaja rahu saada, pandi putukas purki,” naerab elupõline Tartu poiss.

Mida kõike Valeril polnud – kuldhamstrid, rotid Rudolf ja Irma, vesi- ja amuuri roninastikud.

Tartus toona lemmikloomapoodi polnud. See-eest olid seal tädi Helmi, kes elas 1. Mai ehk praeguses Raatuse tänavas ja tädi Marta Herne tänavas. Tädi Helmil ja tädi Martal oli üks tuba lindude ja teine kalade päralt.

“Räägitakse elavnurgast,” muheleb Valeri. “Mul oli suurem jagu nurkadest elavad.”

Hiljem tulid kuulsad Venemaa linnuturud. Valeri mäletab üht Kaliningradi komandeeringut. Ta töötas siis miilitsas.

Nepali faasan ja säbarsulgne tuvi. Esimene on looduse, teine inimese looming. (Foto: Peeter Ernits)
---
Külma oli 20 kraadi, aga akvaariumikalad tuli, nui neljaks, koju tuua. “Enda peale ma enam ei mõelnud. Kõik riided võtsin seljast – sallid ja mütsid. Aga elusalt tõin kohale!”

Linnupark Võru- ja Põlvamaa piiril, kiviviske kaugusel Meenikunno rabast, sai aga alguse Vastseliina laadalt ostetud roueni partidest. Praegu on seal umbes 300 nokka-suud. Kui liigid ja tõud kokku arvata, teeb see natuke alla 70 nimetuse.

Kuigi vallavanem rääkis, et Valeri võiks oma uhket kogu ka teistele näidata, tagus mees endale vastu rinda ja teatas, et see on ainult tema hobi ja selleks
ka jääb.

Valeri Kostini Jaaniraotu talu linnupark sai avalikkusele tuntuks pärast seda, kui mees avastas, et Regio atlas oli nende talu kohale kirjutanud sõna “Zoo”.

Eelmisel aastal hakkasid külalised voorima.

Unistus mereveeakvaariumist

Jaaniraotu linnupark ei saa kuidagi mööda ka maailma suurimatest lindudest. “Kord helistati ja küsiti: kas teie peate linde?” jutustab Valeri kirglikult tantsiva jaanalinnuisa ees seistes.

“Mina jah.”

“Oleme nõus kohe ka kohale tooma.”

Jutt käis jaanalindudest. Siis ei olnud Valeril jaanalinde vaja. Hiljem pidi ta nende eest aga kordi rohkem maksma. Ja seda tibude, mitte poolteiseaastaste lindude eest, nagu varem pakuti.

Tänavu munes jaanalind esimese muna 11. mail. See juhtus kell 17.20 ja tibu kaalus 1 kilo ja 370 grammi.

Sealtpeale on iga 48 tunni tagant järgmine tulnud.

Valeri jutustab, kuidas tal hiljuti tuttavad külas käisid. Mees mõtles, et jõuab külalistega enne jaanalinnu munemist ringi linnupargis ära käia. Muna pidi tulema kahekümne minuti pärast.

Ja jõudiski. Muna tuli täpselt õigel ajal. Jaanalinnuema on väga täpne. Pane või kell munemise järgi õigeks.

Veidi eemal toimetavad Lõuna-Ameerika pampade asukad nandud, samasugused lennuvõimetud linnud nagu jaanalinnud. Veel paar sammukest, ja jõuame otsaga Austraaliasse. Emurahvast juhib Emmeliine. Just tema šamaanitrummi saatel ärkab linnupargi rahvas igal hommikul.

Emmeliine pole seni veel munenud. Aga see on ka mõistetav. Paariline jõudis alles mullu sügisel kohale.

Elu näitab, kuidas Jaaniraotu talu linnupark areneb. Valeri Kostin mõistab, et pelgalt kollektsiooniga külastajaid ei tõmba. Pigem peaks põhjapõdra ja kaameli muretsema.

Esimesega saaks rahvast jõulukuul võluda. Teisega võiks hakata suvel safareid korraldama. Palkmajadel, mille ehitamisega Valeri juba üle kümne aasta tegelnud on, pole enam turgu. Hinnad on eelmise aasta omadega võrreldes poole peale langenud.

“Konkurendid müüvad tõsiseid hooneid alla omahinna,” on mees napisõnaline.

Ise unistab Valeri metskalkunitest ja mereveeakvaariumist. Nood on aga tõesti Valeri enda jaoks.