Jääb saladuseloori taha, kas metsasõda oleks puhkenud ka ilma metsabioloog Asko Lõhmuseta. Teistsugune oleks see kindlasti. Tema ideed, kuidas metsamajandamist muuta, et looduse antud piirides püsida, on üsna radikaalsed ja nüüd teie ees.
Kas ma sain õigesti aru, et oma täiendustes metsanduse arengukavale olete teinud ettepaneku rakendada looduskaitsepiirangute kompensatsiooni asemel metsaomanikele hoopis keskkonnatasud?
Pigem arvasin, et äkki annaks need kaks asja korraga ära lahendada.
Kogu maailmas, Eestis sealhulgas, on tegemata keskkonnamaksude reform, mille puhul keskkonnamõjud oleksid õiglaselt toodete hinnas arvesse võetud. Keegi ei tea, kuidas seda täpselt peaks tegema.
Ökoloogi asi ei ole öelda ettevõtetele, mida nad tootma peaks. Me räägime põhimõttest, mida oleks vaja saavutada. Riik peaks looma eelised nendele ettevõtetele, kes innovaatiliste ideedega välja tulevad.
Kuidas neid eeliseid siis luua?
Ökoloog ei pea näiteks loogiliseks metsaistutamise toetamist, mille kaudu kunstlikult soodustatakse suurte lageraiete tegemist. Me ei tea, mis siis juhtuks, kui me soosiks hoopis väiksemaid raieid ja looduslikku uuendust.
Kas metsakonfliktide puhkemine just viimasel aastal pole äkki hoopis propagandasõja tagajärg?
