Möödunud käre talv pani küll inimeste kannatuse proovile, kuid vastutasuks pakkus loodus silmailu. Foto: Sven Arbet

Talvedel kakskümmend aastat tagasi võimutsesid täielikult soojad ja niisked õhumassid Atlandi ookeanilt, tõelist talveilma oli vaid ajuti, kuid ka suved olid tujukad.

Järgnevad talved olid küll karmimad, kuid tervikuna jäid üheksakümnendad ajalukku pehme ja niiske merelise kliima pealetungiga.

Selle sajandi esimesed talved olid mõõdukalt külmad ja suved tavalisest soojemad, korduvate kuumalainetega. Järgnesid kaks väga sooja talve. 2006/2007 nurjas talvekuude soojarekordi vaid külm veebruar (detsember siiski oli üle aegade kõige soojem). 2007/2008 aga kujunes viimase poolteistsajandi pehmeimaks, ilma püsiva lumikatteta ja põhiliselt soojakraadides.

Rekordilised talved

Näis, et pärast lühiajalist jahenemist on kliima soojenemine täiel rinnal sisse murdmas, kuid kõik pöördus taas.

Viimase kahe talvega võrdset külma ja lumikatte kestust ei ole nähtud pea veerandsajandi jooksul, nii paksu lund aga veelgi kauem. Samas olid mõlemad suved väga soojad, millele ei leidu Eestis võrdset kogu pidevate vaatluste ajaloo jooksul ehk 1867. aastast. Erinevus oli vaid selles, et kui 2010. aasta suvesoojus koondus juulisse ja augusti esimesse poolde, siis hiljutine suvi oli ühtlasem ja pikem, septembergi väga soe.

Soojad suved ja külmad talved – oleksime nagu äkitselt sattunud tuhatkond kilomeetrit ida poole mandrilisse kliimasse!

Põhjus on kui just mitte täpselt teada, siis vähemalt aimatav. Viimastel talvedel oli soojuse transport Golfi hoovusega Atlandi ookeanilt Euroopasse nõrgem kui tavaliselt. Eriti selgelt paistab see möödunud talve NOAA (National Oceanic and Atmospheric Administration, USA) infrapuna-satelliidipiltidelt: vee temperatuur hoovuses oli järjekindlalt 1–2 kraadi pikaajalisest keskmisest madalam.

Võib-olla peabki paika teooria globaalse soojenemise mõjust – Gröönimaa liustiku sulamisest tekkinud magevesi peatab sooja transportiva “veekonveieri”. Isegi kui see nii on, ei ole põhjust hirmuks: suurem osa soojusest saabub ookeanilt Euroopasse suhteliselt püsivate läänekaarte tuultega. Hoovusega transporditav soojushulk on mõned korrad väiksem.

See tähendab, et hoovuse nõrgenemisel või isegi seiskumisel muutub kliima vaid mõõdukalt mandrilisemaks.

Koos globaalse soojenemisega peakski see andma meile varasemast soojemad suved ja suhteliselt külmad talved.

Kas see ettekujutus ilmast ka paika peab, näitavad järgmised aastad.

Ookeanivee pinnatemperatuuri hiljutised satelliidipildid näivad sarnased viimase kahe aasta hilissügise omadega – 40. põhjalaiuskraadi ümbruses on aimatav tavalisest külmema vee vöönd üle Atlandi ookeani.

Praegu on siiski veel vara sellest kogu talve kohta järeldusi teha. Lähikuude ilma püüab NOAA ette näha ühendmudeli abil, mis lisaks atmosfäärile arvestab ka maailmamere veemasside liikumist. Veel septembris lubas mudel varajast ja külma talve, kuid praegused prognoosid on heitlikud, ennustades keskmist või isegi soojapoolset ilma.

Vara järeldusi teha

Ükskõik milliseks kujuneb eelolev talv ja järgnev suvi, ei saa ainuüksi sellest järeldada, mis suunas meie kliima muutub. Viimase 30 aasta jooksul ilmnenud ülemaailmne soojenemine muudab maailmamere ja atmosfääri tsirkulatsiooni, mis omakorda mõjutab eri kohtade ja aastaaegade ilmastikku erinevalt.

Võimalikud, kuid praegu veel suuresti teadmata Golfi hoovuse muutused on osa sellest, muutustega kaasas käiv äärmuslike ilmanähtuste sagenemine samuti.