FOTOD | Ootamatu kohtumine: arvasin, et koer, aga oli hoopis šaakal. Ja veel kaks!

 (22)

Ajalooõpetajast loodusfotograaf läks metsa linde pildistama, kuid püüdis endalegi üllatuseks kaamerasse midagi hoopis kopsakamat – päise päeva ajal ringi luusiva tiine šaakaliemanda.

„Esialgu arvasin, et naabrimehe koer, uhke kasuka seljas,” kirjeldab Gerro Avarlaid vaatepilti, mis avanes talle mõni aeg tagasi Põlvamaal Emajõe-Suursoo maastikukaitseala serval asuvas metsatukas.

Igaks juhuks tegi ta fotoaparaadiga mõned klõpsud – et pärast hea naabrimehele näidata ja küsida, kas tema koer. Looma mittekoeralik käitumine, hiiliv ja hästi ettevaatlik, tundus siiski pisut kahtlane.

„Kui siis teine, natuke väiksem, aga täpselt samasuguse kasukaga isend ka vaatevälja ilmus, taipasin, et tegemist võib olla šaakalitega.”

Mees oli varjes linde ootamas ja Tartu- ja Põlvamaal varemalt harva nähtud šaakalite ilmumine keset päist päeva oli enam kui üllatav.

„Tõenäoliselt oli too, keda ma esimesena nägin, tiine ja sellepärast ta päevasel ajal ringi luusiski – otsis toitu. Olen varje lähedusse maapinnale lindude meelitamiseks aeg-ajalt seemneid puistanud, ju need meelitasid ta kohale.”

Kaamera plõksus mehe käes nüüd juba sihikindlalt šaakaleid pildistades. Ning mis seal salata – fotod tulid välja suurepärased!

Seotud lood:

Kodus uuris Avarlaid neid lähemalt, konsulteeris ka tuttava tuttava jahimehega ning jõudis lõplikule äratundmisele, et kaamera ees „kekutasid” tõesti šaakalid.

Facebooki üles pandud fotodele reageerisid inimesed kahtemoodi – ühed imetlesid kaunist looma, pidades tema levikut meie maile loomulikuks, teised aga kommenteerisid, et tegemist on ristsugutise ja sissetungijaga, keda tuleks küttida nii palju kui võimalik.

Avarlaid on seda meelt, et loodus teeb oma tööd ja kui ta on niiviisi sättinud, et talved meil järjest soojemaks muutuvad ning šaakalid lõuna poolt siia rändavad, siis las olla nii. Tema sõnul aetakse šaakal sageli hüaaniga segamini ja peetakse teda seetõttu koledaks loomaks.

Kuigi Gerro Avarlaid on šaakaleid samas paigas näinud nüüd juba kahel järjestikusel nädalavahetusel ning teab sedagi, kus asub nende pesapaik – sattus sellele suvel kogemata peale, kuid taandus pesast kostunud urina-lõrina peale –, ei kavatse ta loomadega kohtumise täpset asukohta kellelegi avaldada. Las elavad rahus, on tema seisukoht.

Metsakonverents 2019