Teadlased koostasid piltmäärajad puudel, kividel ja maapinnal kasvavatest suursamblikest
(1)
Tiina Randlane, Andres Saag, Ljudmilla Martin, Einar Timdal ja Pier Luigi Nimis.
326 lk, tutvustatakse 120 liiki.
Tartu Ülikooli Kirjastus 2011.
Tiina Randlane, Andres Saag, Ljudmilla Martin, Polina Degtjarenko
ja Ede Oja.
319 lk, tutvustatakse 112 liiki.
Tartu Ülikooli Kirjastus 2019.
Ljudmilla Martin, Liis Marmor, Andres Saag ja Tiina Randlane.
304 lk, tutvustatakse 108 liiki.
Tartu Ülikooli Kirjastus 2015.
Kiigates oma linnakorteri aknast, näeme puid, kivimüüre, maapinda. Astudes oma eluasemest välja, silmame juba rohkem. Kummardume, et paremini näha (selles kummarduseski avaldub respekt looduse vastu) ja märkame mingeid halle, kollaseid, punakaid mügerikke puudel, kividel...
Elusainest kribalad, nagu niidikesed, nööpnõelapea suurused, rohulible mõõtu olevused – need ongi samblikud. Kahest osapoolest – seenest ja vetikast (või tsüanobakterist) – koosnevad imeolevused.
Looduses on kõik kaunis
Ikka leidub mõni, kes küsib: milleks on sääsed vajalikud või milleks on ohakad head? Nõnda on küsitud ka samblike ja isegi sammalde kohta. Võrreldes orhideedega, on nad juba tähelepandamatud!
Selline suhtumine viitab vist küsija teadmiste puudusele, liiga kitsale vaatenurgale.
Kõik, mis loodus loob, peaks sügavuti minnes meie, inimeste jaoks olema kaunis, jumalik. Isegi lepavõsa ja umbrohuväli on mu meelest kaunid, kaugelt kaunimad kui betoonist parkimisplatsid või kõrgetest klaasidest modernsed seinad.
Hundid on head ja maod on ilusad. Teisiti ei saagi see ju põhimõtteliselt olla! Sest kes oleme meie ise? Mida teeb inimene looduses? See on kahjuks pea alati küsitav, alates ühe ülaseõie noppimisest ja lõpetades uue raudteetrassi rajamisega. Seepärast ongi vahel nii meeldiv, lausa vabastav ja hariv asuda vaatleja positsioonile.
Miks mitte pühendada tähelepanu samblikele? Samblikufanaatikuid võiks mingis mõttes võrrelda filatelistidega, kuid esimeste huvivaldkond on võrratult vormirohkem.
„Samblikud on tõeliselt multivariaablid olendid,“ on öelnud Eesti samblikuteaduse ehk lihhenoloogia rajajaid, Tartu Ülikooli professor Hans Trass. „Milline on kõige kaunim organism, see on maitse küsimus. Orhideed on minu jaoks nagu ilusad paksud naised, kuid pisut liiga ülepaksenenud minu jaoks.“
Kui ei oleks samblikke, oleks loodus vaesem, puuduks üks väike lüli ainevahetuses. Arktikas on elusolendeist kõige suurem biomass just samblikel, neid on seal isegi rohkem kui samblaid.
Eestiski leidub paiku, kooslusi, kus samblike suurem osakaal paistab silma, näiteks loopealsete kirevaid rändrahne. Või mõtelge vanale kuusemetsale, kus okstel ripuvad tortidena alla habe- ja narmassamblikud. Põnevad tegelased! Kas neil on ka nimed?
Sellele küsimusele vastamiseks saavad entusiastid nüüd appi võtta Tartu Ülikooli teadlaste aastatepikkuse töö viljana valminud piltmäärajad. Eraldi raamatud on kasutada puudel, kividel ja maapinnal kasvavate suursamblike kohta. Liigirohke pisisamblike rühm vajab liikide kindlakstegemisel tõsisemat tööd (mikroskoobi või keemialabori abil) ja neid antud raamatutes ei käsitleta.
Samblike mitmekesisuse juures ongi juba kasvupind üks oluline määramistunnus. Tartu Ülikooli kirjastusel ilmunud piltmäärajad aitavad ka võhikut, sest alustavad lihtsamatest, mitte mikroskoopilistest tunnustest – ja lõpuks võib köidet liigi leidmiseks lihtsalt lapata. Enamik kirjeldatud suursamblikest ongi luupi abiks võttes nõnda määratavad.
Köitvad ja kummalised
Raamatupoodide lettidel on saadaval kõige hilisem, tänavu suve lõpul trükist tulnud köide maapinnal kasvavatest samblikest ehk epigeiididest. Kõik kolm määrajat on aga korraga omandatavad kas veebipoodidest või näiteks Tartu Ülikooli botaanikaaia külastuskeskusest.
Kolmekeelsete (eesti, vene ja inglise keel) määrajate põhiautorid Tiina Randlane ja Andres Saag soovitavad üles otsida ka valminud online-määrajaid.
„Samblikud on köitvad ja kummalised,“ kirjutavad autorid määraja eessõnas. „Nende väliskuju varieerub märkamatust kirmest või koorikust silmatorkavate tuttide, tuustide, põõsakesteni; nende värvus vaheldub mustast valgeni, hallist pruunini, kollasest punaseni…“
