David Vseviov: präänik hävitab kultuuri sama efektiivselt nagu piits

“Olen ajaloost alati toonud näite etruskidest, suurest ja võimsast rahvast, kes sisuliselt kahe põlvega kadus. Miks?” arutleb David Vseviov, kel mõni päev tagasi täitus seitsmekümnes eluaasta.

Kuidas ikkagi?
See ongi minu jaoks suur mure. Sellepärast, et see kontekst – midagi pole parata, reaalpoliitilist terminoloogiat kasutades – on Euroopa Liit. Ma ei kujuta ette, kui see kontekst saab lammutatud, kas selle maailma äärel, piiril oleva väikese riigina suudame me mitte langeda, mitte saada alla neelatud selle teise suure konteksti poolt.
Jah, sain aru.
Minu meelest see võimalus, mis meile 1980ndate lõpus avanes, oli unikaalne.
Lugesin just teie tähtsat lugu lihtsustamisest.
Me võime tõenäoliselt olla kindlad, vaadates tulevikku, et köögitasandil eesti keel ei kao kuhugi.
Mis siis on eesti keelele kui kõrgkultuuri keelele ohtlik? Kas isegi need sajad ja võib-olla tuhanded pagulased või see, et kui me vaatame meie kõrgkoolide magistriprogramme, siis joonistub välja väga järsk graafik selle suunaga, et ingliskeelsed kavad prevaleerivad. Nende protsent suureneb.
Ja nüüd ma küsin: elame pragmaatilises maailmas, et kui meie doktoriõpe on ingliskeelne, siis mis mõte on eestikeelsel magistriõppel?