Kalju Komissarovi lavastatud mängufilmi “Valge laev” (1971) pole teleekraanidel just ülearu palju näha olnud, ometigi on tegu huvitava linateosega.

Närukael paljastub

Noorpaar Juhan ja Linda (Katrin Kumpan) satuvad lääne propaganda mõju alla ning põgenevad Rootsi. Seal langevad mõlemad mõjuvõimsa Välis-Eesti ideoloogi Rudolf Talgre mõju alla, kes kasutab noori halastamatult ära.

Olles otsustanud teha Lindast oma naise, manipuleerib Talgre julmalt Juhaniga, valetab paremale ja vasakule ning õige pea paljastub tõelise närukaelana.

Kuid ka Kodu-Eesti ideoloogiatöötajad ei maga ning tegutsevad omakorda sihikindlalt selle nimel, et põgenike silmad avaneksid oma uue kodumaa, eriti aga võõrustaja Rudolf Talgre kavatsuste suhtes.

Huvitaval kombel on aastad filmile, mis sisuliselt oli KGB tellimustöö, vaid kasuks tulnud.

Oma esilinastuse aastal pälvis “Valge laev” mitmesugust kriitikat, peamiselt aga kurdeti, et Eesti pinnal toimuvat tegevust kujutavad episoodid ei ütle peaaegu mitte midagi meie praeguse tegelikkuse kohta. Oma illustratiivsuses on nad kohandatavad ükskõik missugusele gegraafilisele laiuskraadile.

Mõnele ei meeldi aga fakt, et põgenenud noored kuuluvad kodumaal olles “mootorratastel ringikihutavasse noortekampa”, kuna “väliselt on see üsna efektne, kuid sügavamal see sümboolika ei tööta, sest puuduvad juured meie tegelikkuses, ta mõjub võõrkehana meie ühiskondlikus koes”.

Heideti ette, et filmi negatiivne tegelane Rudolf Talgre ei taotle Linda peigmehe Juhani “paralüseerimisega mingeid poliitilisi eesmärke, vaid püüab teda kõrvaldada kui oma rivaali armuasjades”.

Nüüd filmi vaadates on kõik kunagised pretensioonid pöördunud “Valge laeva” kasuks. Me vaatame linalugu, mis näeb välja peaaegu nagu mõni tollane kosmopoliitne lääne film.

Mootorratastel ringi kimavad noored meenutavad korraga nii Dennis Hopperi “Easy Riderit” kui Jean Cocteau “Orpheu-
se” rattureid ning nende selja taga vilksatav Tallinn heiastub vaat et moodsa metropolina.

See, et kahjur Talgret innustavad tegutsema ennekõike eraelulised motiivid, mitte poliitilised ambitsioonid, teeb Einari Koppeli kehastatud vitaalse endise SS-lase märksa inimlikumaks, kui ta vaid poliitõõnestajana eales olnud oleks.

Olles küll KGB tellimustöö, hakkavad filmis nüüd silma hoopis karismaatilised näitlejad. Kui jätta kõrvale peaosatäitjad, on omaette klass Aarne Üksküla Ameerika luureteenistuse agendina, kes peab oma Rootsi–Eesti kolleegile Talgrele meelde tuletama, et armastus – see on ebaprofessionaalne.

Taamal vilksatavad Hugo Laur, Lisl Lindau ning noorema generatsiooni esindajatest pakuvad vaatajale stiilselt kadreeritud hetki motikagängi liikmed Ago Roo, Tõnu Tepandi ja Kalju Komissarov.

Mällu jäävad kujundid

Kaadris on head Eesti arhitektuuri ning Rootsis ehivad sealsete eestlaste seinu Viiralti gravüürid. Dialoog on filmis vaba, “pahad” meenutavad, kuidas nad omal ajal jõid šampanjat musta leivaga või siis räägivad tegelased Eesti filmi kohta tavatult ohtralt kellegagi “magamisest”.

Kalju Komissarov ei olnud selle filmi esimene režissöör, ta määrati selleks siis, kui suur osa võtteid teise lavastajaga juba tehtud oli. Seda enam tuleb nõustuda nendega, kes tollal tema vormikäsitlust kiitsid, öeldes, et “oma režissööripoolses lahenduses on “Valge laev” kinematograafiliselt üllatavalt väljendusrikas, nüüdisaegsest vormitunnetusest kantud”.

Ehk on oma osa ka selles, et filmi ühe stsenaristi Vladimir Vainstoki sulest tuli üks tolle aja väljapeetumaid põnevikke “Vaikne hooaeg” (1969), s.t režissöörile oli osatud luua karkass, mille peale lugu ehitada.

Jah, pretensioone filmile jagub nii vormiliselt kui ka ideoloogiliselt (sest tellimustöö ta ju on, see on selge), kuid sellegipoolest jäävad nii mõnedki kujundid kauaks vaataja mällu.



“Valge laev” (1970)

Stsenarist Vladimir Vainstok.

Režissöör Kalju Komissarov.

Helilooja Eino Tamberg.

Operaator Jüri Garšnek.

Kunstnik Rein Raamat.

Osades: Enn Kraam, Katrin Kumpan, Kalju Komissarov, Ago Roo, Tõnu Tepandi, Tõnu Mikiver, Einari Koppel, Gunnar Kilgas, Aarne Üksküla, Mikk Mikiver jt.