Kui Asso Kommer oli Paldiski garnisoni ülem
Täna möödub 20 aastat päevast, mil kaitsejõudude peastaabi ülem kolonel Ants Laaneots määras Läänemaa vabatahtlike jäägrikompanii komandöri Asso Kommeri Paldiski linna garnisoni ülemaks ja käskis kompaniil kolida Pullapäält Paldiskisse. See heas usus ja näiliselt igati loogiline korraldus vallandas sündmused, mis viisid mässuni ja oleks halvemal juhul võinud lõppeda kodusõjaga.
Jäägrikompanii asutajaks oli 1992. aasta kevadel rahvuslik kaitsealgatuskeskus, mis ei allunud Eestis õieti kellelegi, sest selle juhid eesotsas Kalle Elleriga pidasid seaduslikuks üksnes Rootsis asuvat eksiilvalitsust.
Vastutasuks jagas eksiilvalitsus kõrgeid sõjaväelisi auastmeid kümnetele meestele, kellest paljud polnud saanud vähimatki väljaõpet. Kalle Eller oli kolonel, tema asetäitja Lembit Tõns kolonelleitnant, jäägrikompanii ülem Margus Järve oli kaptenleitnant ja jäägrikompanii tagalaülem, varguste eest korduvalt kohtulikult karistatud ja vastuhakule õhutamise pärast Kuperjanovi pataljonist minema kihutatud Jaak Mosin oli major. Kõige kuulsam jääger, Nõukogude armee jefreitor Asso Kommer oli eksiilvalitsuse kapten, kuid tema oli käinud vähemalt lipnike kursustel.
Jäägrikompanii esimene elupaik oli Rohukülas endistes Nõukogude piirivalveputkades. Sealt koliti peagi Pullapää neemele Haapsalu telefonivõrgule kuuluvatesse hoonetesse.
Marssalikepike paunas
15. septembril 1992 korraldati Pullapääl eksiilvalitsuse ohvitseride kogu nõupidamine, kus otsustati moodustada rahvuslike relvajõudude ühtne juhtimiskeskus. Keskuse eesmärk oli asuda pärast põhiseadusliku valitsuse ja presidendi ametisse astumist looma ja juhtima Eesti kaitsejõude, võtta üle peastaabi roll. Kaitsealgatuskeskuse meelest ei kõlvanud peastaap kuhugi, sest seal olid ametis Nõukogude armees teeninud ohvitserid.
Ent esimese sõjajärgse põhiseadusliku valitsuse ametisseastumine ja eksiilvalitsuse volituste lõppemine 1992. aasta oktoobris lõi rahvuslikul kaitsealgatuskeskusel vastu ootusi hoopis jalad alt. Peaminister Mart Laar ja kaitseminister Hain Rebas ei kavatsenudki kaitsealgatuskeskuse isehakanud ohvitseridele peastaabi juhtimist usaldada ja kaitsealgatuskeskus otsustas oma tegevuse lõpetada.
Paraku ei tahtnud kaitsealgatuskeskuse õppekompaniina kokku tulnud jäägrid enam laiali minna. Noortele meestele meeldis vapraid merejalaväelasi mängida. Kodus oleksid nad pidanud leiva teenimiseks rasket tööd tegema. Siin said aga hulgakesi metsas püssi lasta, napsu võtta ning tähtsate kolonelidena punapolkovnikuid kiruda.
Pärast pikki läbirääkimisi arvati kompanii 1993. aasta 4. märtsil lõpuks kaitsejõudude koosseisu. See näis suure võiduna, ent nüüd alles probleemid algasid.
Kompanii tagalaülem Jaak Mosin oli küll osav jutumees, kuid raamatupidamisest ja eelarve järgi majandamisest ei teadnud ta tuhkagi. Jäägrid olid juba ennegi elatist hankinud katusepakkumisega eraäridele, nüüd sidusid nad lisaraha teenimiseks ennast järjest rohkem tööotstega, mis kaitseväes olid tegelikult seadusega keelatud.
Teine suur mure tekkis väljaõppega. Kaitseministeeriumist väeosa kontrollima saadetud kutselistele sõjameestele avanes vapustav vaatepilt. Kompaniis polnud elementaarset korda. Polnud ka kedagi, kes oleks osanud sõdureid välja õpetada.
Kuna Haapsalu telefonivõrgud tahtsid oma hooneid tagasi, küpseski peastaabis 1993. aasta kevadel plaan kolida jäägrikompanii Paldiski linna, mida valitsus oli asunud sammhaaval Vene sõjaväelt üle võtma.
Paraku ei arvestanud Laaneots sellega, et jäägrikompanii oli üksnes nime poolest väeüksus. Pullapääl võisid sõduriromantikast vaimustunud noorukid omaette püssi paugutades vapraid vabadusvõitlejaid mängida, aga Paldiskis, Vene vägede vahetus naabruses polnud see enam võimalik. Siin oli vaja vahipostil seista ja peastaabi korraldusi kuulata. Samuti ei jäänud enam aega erafirmadega sõlmitud turvalepingute täitmiseks.
Kiri peaministrile
Jäägrikriisi vallandas Asso Kommeri ja Lembit Tõnsi kiri peaminister Mart Laarile, milles nad kurtsid rasket elu ja küsisid abi jäägrikompanii sisseseadmiseks Paldiskis. Kaitseväe juhataja, eluaeg USAs armees teeninud kindral Aleksander Einseln nägi selles 22. juulil saadetud kirjas ennekuulmatut üleastumist käsuliinist. Normaalses ühiskonnas oleks see tõesti olnud suur skandaal, kui väeosa ülem küsib raha ja varustust otse peaministrilt, mitte oma ülemuselt. Aga Eestis polnud selles 20 aastat tagasi midagi imelikku. Ka peaminister ise ei järginud formaalseid suhtlemisreegleid. Laar tundis Kommerit isiklikult juba muinsuskaitseliikumise ajast ega pidanud tema kirja riigikorda õõnestavaks üleastumiseks.
Einseln aga vabastas Kommeri 23. juulil alluvussuhete eiramise pärast ametist ja määras kompaniiülema ajutiseks kohusetäitjaks Jaak Mosina.
See otsus vallandaski vastuhaku. Mosin oli juba Kuperjanovi pataljonis ässitanud oma kaaslasi riiki pöörama ja punapolkovnikutele vastu hakkama. Nüüd küttis ta mehi taas peastaabi vastu üles.
25. juulil teatas jäägrikompanii, et lahkub kaitsejõudude koosseisust. Laar oli sel ajal juba puhkusereisil Londonis ja peaministri kohuseid täitis välisminister Trivimi Velliste.
27. juulil andis valitsus korralduse kompanii laiali saata ja jäägritelt relvad ära võtta. Kompanii juhid teatasid seepeale, et moodustavad laialisaadetud üksuse asemele uuesti vabatahtliku jäägrikompanii ning kutsusid üles “kõiki Eesti vabariigi julgeolekust ja euroopalikust mõtlemisest lähtuva kaitsesüsteemi loomisest huvitatud Eesti kodanikke” endaga ühinema.
See kõlas sõjakuulutusena. Kaitseväe juhtkond andis Kalevi pataljoni A-kompaniile korralduse võtta Paldiskis üle jäägrite positsioonid. Kuperjanovi pataljoni A-kompanii soomukid toodi Jägalasse. Peastaap andis üksustele korralduse olla lahinguvalmis, kuid mingit rünnakuplaani polnud. Kõige ägedamal kriisihetkel püüti Pullapääd üksnes muust mandrist ära lõigata ja teid blokeerida, et piirata üha uute kaitseliitlaste kogunemist jäägrite elupaika.
2. augustil katkestas Laar lõpuks puhkuse. Samal päeval vahistas kaitsepolitsei Haapsalus Mosina. Jäägrid ütlesid pärast Mosina vahistamist oma allumatuseavaldustest lahti ja nende ässitajad püüdsid nüüd koondada avalikkuse tähelepanu kaitsepolitsei “kuritegudele”. Trellide taga istuvast Mosinast tuli teha märter, kelle vabastamiseks saaks uuesti hakata jäägreid ja kaitseliitlasi mässule õhutama.
Kaitsepolitsei leidis ähvardusele nutika vastukäigu. Mosinat ei peidetud paksemate müüridega kongi, vaid vastupidi: temalt võeti allkiri ja ohvitseri ausõna, et ta ei lähe uurimise eest pakku, ja lasti hoopis vabaks.
Kaitsepolitseinike arvestus osutus täpseks. Eksiilvalitsuse majori ausõna ja allkiri ei maksnud midagi. Mosinat ähvardas väeülemale vastuhakkamise eest kuni kaheksa aasta pikkune vanglakaristus ja ta põgenes 11. septembril Rootsi, kus palus varjupaika. Seda talle loomulikult ei antud ja detsembris naasis ta salaja Eestisse.
Sellega oli mässu üks juhte end ise avalikult täis teinud. Vapper väepealik osutus haledaks argpüksiks, kes raskel hetkel hülgas relvavennad ja oma naha päästmiseks pages ummisjalu kodumaalt.
Lindpriid seiklejad
Jäägrid olid juba varemgi kuritegusid toime pannud, aga kui mäss maha suruti ja selgus, et meeste sõjaväeline karjäär on vastuhaku tõttu läbi, läks asi päris hulluks.
Esimene jäägrite kaasosalusel tapetud ärimees oli leitud juba suvel Raplamaalt. Korra olid kurjategijad talle varemgi kallale tunginud, kuid mees oli raudus käsi põgenema pääsenud. Politsei tegi kindlaks, et sama numbriga käerauad olid välja antud Kaitseliidu Läänemaa maleva pealikule Margus Järvele.
2. septembril 1993 peatasid laigulistes maskeerimisriietes jäägrid teel Tallinnast Rakverre auto, milles sõitsid Vladimir Žiljajev ja Sergei Jagupov. Autosolijad jäid kadunuks. 22. detsembril viis üks vahi alla võetud kurjategijaist uurijad Jõgevamaal Žiljajevi ja Jagupovi matmispaika.
4. septembril viisid kolm laigulistes maskeerimisriietes jäägrit kaitsejõudude autot kasutades Tallinnast Lasnamäelt oma kodu juurest minema metalliärimees Pavel Kalmõkovi. Kalmõkovi naine tundis fotode järgi röövlite seast ära Asso Kommeri. 9. detsembril näitas Kommer uurijatele advokaadi juuresolekul kätte koha, kuhu ta oli aidanud mõrtsukatel Kalmõkovi laiba matta.
17. septembril sai Tallinnas Õismäel liiklusõnnetuses vigastada ohtlik kurjategija Robert Pohlak, kelle autost leiti jäägrikompaniist pärit Kalašnikovi automaat.
18. septembri öösel tulistas purjus jääger ühes Haapsalu baaris teenistuspüstolist kuuli jalga 23aastasele naisele.
18. novembril võttis purjus jääger väeosast automaadi ja läks koos kahe sõbraga Läänemaal Tuudi külas ühte tallu raha nõudma. Kuna pererahvast polnud kodus, ähvardati lapsehoidjat ja kolme väikest last relvaga, tulistati valang õhku ja kolm kuuli elutoa lakke.
Seda loetelu vaadates on arusaadav, miks politseinikud hakkasid jäägrikompaniid pidama relvastatud kurjategijate jõuguks. Ent see, et paljudest Eesti riigile parimate soovidega appi tõtanud jäägritest said lõpuks lindpriid bandiidid, polnud juhus. Nii juhtuks iga relvaüksusega, mis äraelamiseks end allilmaga seob. Just sõjaväeüksusele lubamatud tasulised valveteenused ja rahaline sõltuvus kahtlastest ärimeestest oli see lüli, mis ühendas vastuhakku riigivõimule ja jäägrite isikuvastaseid kuritegusid.
Jäägrid olid mängukanniks, mida kurjategijad ja opositsioonipoliitikud kasutasid oma eesmärkide saavutamiseks. Selleks et odav elav tööriist oleks jätkuvalt tarvitamiskõlblik, tuli talle sisendada, et ta võitleb õilsate eesmärkide nimel ning on ainus aus ja aateline jõud, kellele kogu Eesti rahvas loota võib.
Verine lõppmäng Tallinnas
26. novembril 1993 üritasid kolm kriminaalpolitseinikku eesotsas komissar Koit Pikaroga Tallinna kesklinnas Pärnu maantee viadukti juures kinni võtta Kommerit, keda kahtlustati Kalmõkovi mõrvarite abistamises. Kommer väljus autost ja avas püstolist tule. Kolm kuuli tabasid Pikarot jalga, vaneminspektor Argo Aunapuu sai haavata põlvest. Kommer ja tema autojuht Rene Pohl põgenesid, kuid tabati hiljem Pääskülas EMEXi ladude juurest.
6. märtsil 1995 mõistis Tallinna linnakohus Asso Kommeri süüdi politseinike tulistamises ja Pavel Kalmõkovilt vabaduse võtmises. Karistuseks määrati kuus aastat ja kaks kuud vangistust. Kohtuprotsessid paljude teiste mõrvareid abistanud jäägrite üle kestsid veel kauem.
Viimased jäägrikompanii riismed tegi kaitsejõudude peastaap relvituks Kohilas 17. aprillil 1995. Operatsiooni juhtis peastaabi 2. osakonna ülem kapten Riho Ühtegi, kes oli ise olnud jäägrikompanii komandör 1993. aasta sügisel.
