KUNSTIELAMUS | Al Paldroki vabaduse kaal


Visuaalsetest efektidest on saanud Al Paldroki loomingu kindel osa.
Visuaalsetest efektidest on saanud Al Paldroki loomingu kindel osa.Elviire Eessaar

Al Paldroki ehk Anonymous Bohi suurnäitusel “Visuaaluniversum” Tallinnas Fahle Park Galeriis on eksponeeritud kunstniku segatehnikas graafilised teosed, tegevuskunstidokumentatsioonid, videod ja installatsioonid.

Sügisel viiekümnendat juubelisünnipäeva tähistava kunstniku Al Paldroki veetud Non Grata on hetkel menukaim Eesti kunstipunt maailmas, nende perfokaid oodatakse-kardetakse igal pool. Nimelt on Paldrok andnud välja oma kümme käsku kunstnikule (mis nüüd Fahle majas ka uuesti eksponeeritud. Tõsi, eraldi galeriis).



Tagasi juurte juurde

Kümnest käsust üks olulisim ütleb, “ära oota, et sind tagasi kutsutakse”. Need kümme käsku on mul üsnagi hinge kallal närinud, sest on olulised. Keda nüüd painama hakkas, siis need on netis üsna kergesti leitavad.

Kunstnikuks olemisega on keeruline, eriti tänapäevases maailmas. Kunstnikke kiputakse ikka sõimama muidusööjateks ja purkisi**ujateks. Kuigi me ju mõistame, et vajalikku tööd on maailmas üsna vähe alles; paljud meist teevad midagi, milleta inimkond vabalt ellu jääks.

Muide, mu usk on suur, et kunst (sõnas-helis-pildis-laval – Paldrok ühendab alati noid kõiki) on säärane, milleta me ei jääks ellu, vähemasti mitte sellistena, mitte inimesena...

Seotud lood:

Ühesõnaga, kunstnikkke sõimatakse, aga siis tuleb Al Paldrok ja keerab kõik veel üle võlli. Näituse n-ö altarivideo on tema perfokas Telliskivi Loomelinnakus paari aasta eest, millega mul vedas: sain sellest ise osa. Nõnda, et tundsin isegi põleva auto leeke oma nägu nilpsavat hetkiks. Nägin tuletõrjeautot kohale kihutavat; nägin paanikas korraldajaid; nägin kinnisvaraomanikke, kelle käed värisesid.

Ja siis ma sain järsku väga täpselt tolle kunsti olemusest aru: Al Paldrok lavastab ... ei lavasta, elab teatavat rituaali. Rituaali just selles mõttes, et kuidas üldse olla inimene, kuidas olla kunstnik. Ta läheb tagasi loomingu juurte juurde, ammutab säält, kust inimkond võsus, kust see kunst oma alguse sai.

Al Paldroki ehk Anonymous Bohi looming Tallinnas Fahle galeriis. Kadi Põder

Sest mida kunstnik teeb? Ta mõtestab inimeseks olemist, otsib seda süvemat sisu ja algupära. Toda olemise valu ja valgust, vormi. Miks-kes-kuidas me oleme? Ja kuskohas selles inimeseks olemises asub vabadus?

Paljud Paldroki tööd tegelevad vabadusega, meie enda piiridega, vastuhakuga reeglitele. Ses mõttes, et ta katsetab lapselikku puhast mõtlemist n-ö suurte inimeste konstrueeritud reeglite maailmas. Autoritaarses, politseilikus, süsteemses maailmas esitab Al Paldrok väljakutse: aga kui ma teen kunstnikuna praegu säärase mürgli, mis ei ole kellelegi ohtlik, kas ma saan seda endale lubada? Kas ühiskond saab endale seda lubada?

Tema visuaalia on lopsakas, ülevalguv. Kollaažid kunstiaktsioonidest, mis kaetud gräfiti stiilis maalingutega. Kogumikud plastist jupatsinimestest-inglitest, keda juhivad võikad diktaatorid. Üleelusuuruses veidrad pääd või ajud (paljudes töödes on kaasautoriks Taje Devilgirl). Lisaks kohapääl sündiv mõte: kui n-ö avatud mootoriga klaver ja kaks ruuporit näituse avamisel juba kasutusel olid, siis Paldrok jätab need keset ruumi seisma, sest see ongi visuaalselt efektne, see ongi kunst.

Miks on Paldrok mu jaoks üks tänapäeva Eesti põnevaim kunstnik? Täpselt sellepärast, et ta kannab endas kompromissitust, ta on rokenroll sõna otseses mõttes. Kui olla kunstnik, siis olla lõpuni, tingimusteta. Luua ja riskida sellega ... kõigega. Ma muidugi ei tunne teda hingepõhjani, aga see tundub olevat üdini siiras positsioon. See viis, kuidas maailmale peakski lähenema. Minu arust.

Ta sütitab ka inimesi enda ümber. Seda on praegu põrgulikult vaja, seda on väga vaja. Sest meil on oht kustuda ja kuhtuda.

Loe veel

Me elame väga ebakindlal ajal, võitleme väga ebavõrdselt positsioonilt (pangad ja politsei on ilmselgelt meist füüsiliselt-finantsiliselt üle), aga keegi peab ju elama ja olema ja looma ja meile kohale tooma, meelde tuletama, et me pole ses maailmas selleks, et üheksast viieni orjata ja siis oma kurba saatust televiisori või internetiga veel kurvemaks muuta.

Al Paldroki tööd ja eluviis räägivad sellest. Räägivad vabadusest ja vabaduse raskusest, räägivad võitlusvaimust ja -valust. Ta on üks mu paarist-kolmest lemmikkunstnikust. On noid, kes ütlevad, et ta lõi Non Grata teistelt üle. Aga esiteks on ta selle hoopis teiseks teinud, see ongi nagu bänd. Teiseks, bändil peab olema vedaja, eks? Kas Non Gratat ilma Paldrokita enam olekski?

Suudab sütitada

Kui Al astub ruumi, siis ta hakkab tegutsema. Tema hääl kajab üle toa ja ta võtab asja, aktsiooni üle. (Mu sõber Wimberg – Jaak Urmet – tuleb korraks meelde.) Aga et ta oskabki igast situatsioonist sündmuse välja võluda, siis on sel asjal mõte sees.

Al Paldrokile meeldib tuli, talle sobib tuli. Mõnikord paneb ta asju põlema (selle kinnituseks seisab Fahle galerii ukse ees põlenud autovrakk), süütab neid. Ta sütitab ka inimesi enda ümber. Seda on praegu põrgulikult vaja. Sest meil on oht kustuda ja kuhtuda. Paldroki-sugused ei lase sel juhtuda.