Made in USSR. Raamat, mis aitab mõista pöördumatult minevikku jäänud ENSVd

 (3)
Tiit Made kirjeldab, kuidas nõukogude ühiskond toimis, alustades valitsemise ja poliitikaga ning lõpetades argise elukorraldusega.
Tiit Made kirjeldab, kuidas nõukogude ühiskond toimis, alustades valitsemise ja poliitikaga ning lõpetades argise elukorraldusega.Siim Lõvi

Loodan, et nii nagu minul aitas Tiit Made “Nõukaaja” lugemine vaadata raudse eesriide taga kättesaamatus kauguses asunud Rootsi ühiskonda, aitab see pärast nõukaaega sündinud eestlastel mõista pöördumatult minevikku jäänud ENSVd.

Teismelisena lugesin huviga läbi kogemata kätte juhtunud raamatu “Rootsist ja rootslastest” (Eesti Raamat, 1980, 77 lk). Näiteks üllatas mind väga selles avaldatud sotsiaalreklaamiplakat (sõna “sotsiaalreklaam” ma siis veel muidugi ei teadnud), millel hiiglaslike musklitega habemik kulturist hoiab hellalt süles vastsündinud last. “Sellise kampaaniaga tahab Rootsi riik veenda isasid olema oma väikelastega rohkem aega kodus.” Umbes nii selgitas plakati eesmärki raamatu “Nõukaaeg” autor Tiit Made.

Sõbrad-tuttavad ning vanad vimmamehed

Eesti poissi jahmatas, et Rootsis võivad ka nii kõvad mehed kodus titte kantseldada ning naised selle võrra varem tööle lasta. Eelkirjeldatu oli esimene lugemiselamus, mille aastatel 1974–1977 diplomaadina NSV Liidu saatkonnas Stockholmis töötanud Made mulle pakkus, sest sinnamaani pärines kogu minu ettekujutus naaberriigi kohta Astrid Lindgreni lasteraamatutest.

Seotud lood:

Nüüd loodan, et Tiit Made “Nõukaaja” lugemine aitab pärast seda aega sündinud eestlastel mõista pöördumatult minevikku jäänud ENSVd.

Paks, pealt 500-leheküljeline raamat kirjeldab nõukaaega paljude eri kantide pealt, kuid Made kirjatöö sisu võtab lühidalt kokku raamatus taasavaldatud Armeenia raadio anekdoot: “Mis see on – seisab, käib ja jookseb? Vastus: see on nõukogude argipäev. Töö seisab, pudel käib ringi ja palk jookseb.”

Raamatus tõusevad esile need kohad, kus Made vürtsitab teksti oma isiklike mälestustega.

Tänuväärselt kirjeldab Made, kuidas nõukogude ühiskond toimis, alustades valitsemise ja poliitikaga ning lõpetades argise elukorraldusega. Kui seda raamatut arvustab mõni ajaloolane, siis ilmselt heidab ta autorile ette kohatisi faktilisi ebatäpsusi ning varjamatut isiklike sümpaatiate ja antipaatiate väljatoomist ENSV toonaste juhtkujude hulgast. Selgelt joonistuvad välja head ja halvad kommunistid ehk redised ja tomatid, Made sõbrad-tuttavad ning vanad vimmamehed.

Ent minu jaoks oli varjamatu autorihoiak pigem raamatu tugevus, sest Made ongi lihtsalt selline: alati terava keelega, tugev, konfliktne isiksus. Isegi kui siin-seal ei saa autoriga nõustuda, siis inimeste jaoks, kes ise seda osa meie minevikust ei ole kogenud, annab raamat sellest usaldusväärse ülevaate, kuigi tegu on varjamatult ühe inimese isikupärase vaatega.

Raamatus tõusevad esile need kohad, kus Made vürtsitab teksti oma isiklike mälestustega. Näiteks meenutus sellest, kuidas ta kahel korral töötas valimisagitaatorina ning mismoodi võltsis valimistulemusi nõutud ülikõrge osalusprotsendi saamiseks.

Kohati on numbrid ses raamatus abiks, näiteks kirjelduses selle kohta, kui täpselt oli läbi aegade ära määratletud meeste ja naiste, parteilaste ja parteitute, teadlaste ja sõjaväelaste arv NL Ülemnõukogus. Ent teisalt ei ütle tänapäeva lugejatele midagi hoolega üles loetud kooperatiivkorterite hinnad rublades.

Küllaga nostalgiat ja äratundmisrõõmu

Raamatu teevad sõna otseses mõttes pilkupüüdvaks mustvalged fotod, mis teksti edukalt võimendavad. Neil on raamatu loetavuse ja info edastamise suurendamisel sama suur roll nagu siin-seal kasutatud vanadel anekdootidel ja mälestuskildudel.

Näiteks mõjuvad eriti ilmekalt peatükis “Omaette korter ja elanikkonna koosseis” ilmunud fotod ühiskorteri köögiidüllist. Ent enamasti on fotode suureks puuduseks see, et pildiallkirjadest ei saa teada, kus ja millal on need tehtud.

Peatükis “Alkoholism ja tööluuserid” on ridamisi eriti värvikaid fotosid – “Rünnak veinipoele”, “Juba hommikuti lookles järjekord alkoholimüügi kohtade ümbruses” jt. Paraku ei selgu, mis ajal need pildid on tehtud ning kas mõni neist kujutab ka ENSVd või on foto laenatud vennasvabariikidest.

Loe veel

Erandlikult on asjaliku pildiallkirjaga foto järjekorrast Narva maantee viinapoe ukse taga muljetavaldav, aga isegi selle puhul võib ainult oletada, et see on tehtud Gorbatšovi kuiva seaduse jõustumise järel millalgi 1985–1986.

Vanemate, see tähendab mingilgi määral nõukaajal elanud inimeste jaoks tekitab Made raamat tugeva nostalgiatunde ehk pakub küllaga äratundmisrõõmu. Minu ema töötas nõukogude ajal mõnda aega tootmiskombinaadi Normas tsehhis, kus tehtud mänguasju püüti müüa ka välismaale. Seepärast pressiti nende plastmasskorpusse kiri “Made in USSR” ehk tehtud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus. Nüüd panin selle väljendi arvustusele pealkirjaks, sest eks vii ju Made lugejaid ajarännakule USSRi.