Müüdid ja tegelikkus Juuditi ning meie kõigi elus


Kaks vägevat naist näidendis ja elus – sirge, heitlev, otsiv, kannatav ja otsustav Juudit (Riina Maidre) ning tema teenija – krõnksus ja väliselt tihti isegi koomiline, tark jälgija Susanna (Elina Reinold).
Kaks vägevat naist näidendis ja elus – sirge, heitlev, otsiv, kannatav ja otsustav Juudit (Riina Maidre) ning tema teenija – krõnksus ja väliselt tihti isegi koomiline, tark jälgija Susanna (Elina Reinold).Siim Vahur

Teatri R.A.A.A.M. “Juuditi” lavastus Püha Katariina kirikus pani, vähemalt mind, mõtlema elust ja surmast. Ning sellest, kas tapmisele on üldse mingisugust õigustust.

Kui olin sõnastanud lause, mis pidanuks iseloomustama nähtud lavastusest hoogu saanud mõtteid, ajas mu hästitoidetud kass Maša meelega ümber kirjutuslaual oleva veekruusi. Varahommik oli ja kass teadis, mis tegi, et mu tähelepanu võita.

Mina aga mõtlesin janust ja näljast, milles vaevles “Juuditi” näidendis Olovernese ja tema väe piiramisrõngas asuv linn. Kuivatasin vee käepärast olnud taskurätiga ja lasksin kraanist uue kruusitäie.

“Juudit” algab sellega, et Juuditi (Riina Maidre) ukse taga on lapsega naine, kes palub tilgakest vett. Vett, et laps ei sureks. Juudit keeldub. Linna valitsevad nälg ja janu, Juuditit Jumal, kes on talle ennast unenäos ilmutanud.

"Juudit" Siim Vahur
Seotud lood:

Leib ja vesi orjastavad inimesi ka tänapäeval. Maailmas öeldakse elavat juba kaheksa miljardit inimest ja enamik neist veedab oma elupäevi selle nimel, et kõht oleks täis ja kass saaks hommikul veekruusi ümber ajada, kui tal on selleks tuju. Veel ei aja meid janu kedagi tapma, aga joogivee otsasaamisest maailmas räägitakse tihti.

“Juuditi” kunstnik Ervin Õunapuu on riputanud kesklavale mõõga. See aeg-ajalt kõigub, nagu pendel või metronoom. Ja veel on kunstniku tahtel taas laval kivid, seekord tekkis nende kivide all peidus olevat veekannu nähes pähe mõte kivistunud dogmadest, mille all on peidus värske, janu kustutav tõde.

Juuditi lugu on kirjas Piiblis, Vanas Testamendis. Uues Testa­mendis aga ütleb Jeesus, Jumala poeg, et ta pole tulnud tooma rahu maa peale. “Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka...” Mõõk, mis ripub me kõigi peade kohal ja mis argisekeldustes ei meenu vähemalt meie tänases päevas just tihti. Uku Masing, kelle sünnist kohe möödub 110 aastat, on öelnud – tontide kuningas surm. Ja nii tõdeb A. H. Tammsaaregi: “Jumal on sitke vits orjade hirmutamiseks.”



Nimi ja nimetamine

Teine peale surma ja tapmise, mis “Juuditist” mu jaoks edasi mõtlemiseks kaasa jäi, oli nimi. Olovernese nimega käis kaasas aupaiste, hirm ja kuulsus. Väepealik Olovernes ise soovis oma nimega kaasnevast lahti saada, olla tema ise. Teda saatis müüt, aga ta ise räägib, et ei tahtnud saada halastamatuks sõjameheks – pere andis ta, et mitte nälga surra, 11aastaselt sõduriks.

Lavastuses on ilus leid – Olovernest mängival Üllar Saaremäel on seljas tänapäevane kuulivest –, seesama võitmatu väepealiku kuulsus. Ta võtab kaitsva vesti seljast ja palub ennast tappa. Noormehel, kes on tema kuulsuse peale kade ja ütleb ennast olevat Nimetu (Markus Truup).


Riina Maidre mängib Juuditi salapärasest, kalgistki Jumalalt nägemusi saavast müütnaisest luust ja lihast naiseks. Ja siis lavastuse lõpus, kui ta on tapnud, teevad valitsejamehed temast omakorda müüdi, et rahvast valitseda, orjastada.

Siin meenub kristlik käsk, et sa ei pea Jumala nime ilmaasjata suhu võtma, ja muidugi ka see sageli kasutatav mõttekäik, et inimene ongi Jumal.

Olovernes ütleb: “Mina asun vaenlast alistama ilma vihata tema vastu.”

Nimetu aga ei suuda tappa nimega meest, kes on endalt heitnud kuulivesti... Ta hoopis tapab enda.

Näidendis ja ka lavastuses on ju nii, et Juuditile noor Nimetu meeldib, aga ta unustab isegi oma Jumala ja tahab saada lapsi ja elada mehega, kellel on juustes juba halli ja kellel on kuulus nimi.

Loe veel

Tammsaare näidendi geniaalsus on selles, et suures plaanis on ümberringi sõda, nälg ja janu; katastroof on aga inimestes. Olukorraga pole rahul ka need, kes ei ole näljas ja janus.

Olovernes ei lepi sellega, et Juudit armastab tema nime – seda välist, müüti – ning näeb temas, tahab temast teha maailmavalitseja ja pooljumala. Juudit ei lepi sellega, et Olovernes ei taha saada selliseks tema meheks...



Argitraagika

Pärast lavastuse vaatamist koju sõites panen autos mängima Raadio Maria plaadi “Siin Tal­linn” 2007. aastast. See pole juhuslik. Plaadil laulab Juuditit kehastanud Riina Maidre, muusika on kirjutanud “Juuditi” muusikalise kujunduse loonud Ardo Ran Varres. Riina laulab: “Suurlinna soomusrüü mureneb / citymarket’ite all avaneb maa.” Ja kuidagi on kõrvus äike, mis etenduse teise vaatuse ajal Tallinna kohal mürises nii, et korraks, kui Juudit läks Olovernese pead maha lõikama, tundus, et see müristamine on Ardo Ran Varrese helikujundus.

Riina Maidre mängib Juuditi salapärasest, kalgistki Jumalalt nägemusi saavast müütnaisest luust ja lihast naiseks. Ja siis lavastuse lõpus, kui ta on tapnud, teevad valitsejamehed temast omakorda müüdi, et rahvast valitseda, orjastada.

"Juudit" Siim Vahur

Lavastaja Airat Abusahmanov on kuue näitleja ja neid meisterlikult toetava lavastusmeeskonna abil suutnud luua antiiktragöödialiku igavikulise loo.

Minu jaoks iseloomustab seda lavastust just argise ja müütilise põimumine – argisus lõhub müüti, näitab isegi julgelt näpuga ning üheaegselt sellega ehitab just müütilisust juurde.

Õnnestumisi on ses lavastuses palju: valitud mängukoht, kunstnikutöö, muusika, valgus oma muutumises. Eraldi tahaks kiita tantsusid, need oleks nagu kusagilt teisest ajast ja kultuurist ning aitavad edasi anda tollast maailma ja praeguseid valitsevaid rütme.

Kummaline, aga iseloomustaksin nähtu argitraagikaks. Selle kehastuseks lavastuses on Elina Reinoldi mängitud krõnksus teenijanna – väliselt koomiline, aga seesmiselt traagiline. Või on selline kogu inimese elu?

Meil sajab veel vihma ja kraanist tuleb puhas joogivesi.