Tuntud valguskunstnik Rene Liivamägi toob lavale puulõhnase loo
Tartus käib teatritegu, kus me Rene Liivamäega oleme mõlemad esimest korda – tema lavastajana ja mina vanas eas näitlejana. Kõik keerleb ümber Puumehe, mis on ka näidendi pealkiri. Rene on peale lavastamise ka “Puumehe” autor.
Eesti teatriruumis on ta tegutsenud juba kümmekond aastat, kuigi mitte lavastajana, vaid hoopis valguskunstnikuna. Teinud valguskujunduse muu hulgas Tartu Uue Teatri lavastusele “Vanemuise biitlid”, Theatrumi “Joobnutele” ja möödunud suvel Narva Kreenholmis mängitud “Kremli ööbikutele”.
Mina olen mingil hetkel millegipärast oma Puumehe osatäitja tekstiraamatu 14. leheküljele kirjutanud: “Öeldu lendab tuulde, üleskirjutatu jääb alles.” Ilmselt on see mõte märgiks, et seisan kaduma loodud teatrimaagia piiril. Taas (töötasin noorpõlves näitlejana), kuid ei kunagi veel selles vanuses. Praegu on küll nii, et Tartu Uus Teater meenutab boheemliku olekuga just seda Ugalat vanas Koidu seltsimajas, kus 22aastaselt alustasin.
Oleme proovide tegemise tundlikus ajas, kus kõike sõnastada veel ei saa ega taha. Teater on ikkagi mäng ja seda peab vaatama. Ümberjutustus enne vaatamist võib laval sündivat vaid lahjendada. Teater on tegu.
Rene, sa oled 35aastane ja teed elu esimest lavastajatööd. Kust sai alguse selline teatrihuvi, mis pani näidendit kirjutama?
Ma olen Nõo poiss, ja nagu vist ikka need asjad käivad, alustasin minagi kooliteatrist. Siis läksin õppima Tartu kunstigümnaasiumisse. Tahtsin kõrgemasse kunstikooli sisse saada, aga ei saanud. Tagantjärele olen rahul, et asjad just seda teed läksid. Asusin hoopis Viljandi kultuuriakadeemias valguskujundust õppima. Toona jäi asi pooleli, sest algas reaalne valgustajatöö. Nüüd olen koolis tagasi ja katsun selle ära lõpetada.
”Puumees” on autorilavastus, kõik sinu looming – näidend, lavakujundus ja loomulikult valgus...
Puumees on olnud selline veerev kivi, mis kord tahtis hakata juba sammalduma, kuid siis veeres uude paika. Näidend on selline, nagu ta on. Vaikselt olen toimetanud. Siinkohal pean tänama Kiti Põldu. Ta on väga tore dramaturg-konsultant, hea nõu spetsialist.
Käisin tema juures konsulteerimas. Lootuses, et hakkame koos seda teksti kirjutama. Et mina teen poole rehkendusest ja tema teise poole. Aga kuna ma olin juba poole peale jõudnud, siis ta ütles, et kui oled juba poole peale jõudnud, küll siis ülejäänud pool ka tuleb. Tuligi. Vist. Vististi. Vist. Vist. Ja ma olen maru tänulik selle üle. Kes teab, mis siis oleks saanud, kui...?
Kas mõtlesid kohe sellele, et ka lavastad ise?
Jah. Kohe algusest peale, kui “Puumeest” kirjutama hakkasin. Teised ju ei tea, mis tunded ja tundmused mul on. Mis on tegelikult ridade vahel. Ikka ise. Lõpuni välja.
Mis sind julgustas nii suurt tükki hammustama?
Olin Ugalas valgusmeister. Teatrimaja oli remondis ja pesitsesime endises saekaatris, ajutise atmosfääriga teatrimajas. Teatri sünnipäevapeoks 6. jaanuaril valmistasid eri osakonnad ette oma lavakava. Me siis valgustajatega otsustasime, et teeme ka midagi.
Tegime luulekava “Armastus kolme spoti vastu”. (Spot on valguspunkt laval. – M. M.) Sellega ma siis toimetasin, tuli välja huvitav, veidi teistmoodi asi. Isetegemise rõõm ja see, kuidas meie luulekava vastu võeti, oli täiesti uutmoodi tunne. Kõik oli hoopis teistmoodi, isemoodi. Sealt tekkis ka tahtmine oma näidendi kirjutamisega alustada.
”Puumehe” lugu on sinu vanaisast ajendatud?
Ema rääkis mulle ammu, et vanaisal oli midagi üles kirjutatud. Ja et tema oli selle käsikirja arvutisse trükkinud. Mu ootused olid hästi suured, et saan hulga ülestähendusi, kritseldisi, mälestusi. Ja et siis kirjutan näidendi. Ema saatis mulle faili. Seal oli kümme lehekülge mälestusi vangilaagri päevist.
Lugesin. Korduvalt ja korduvalt. Okastraat juba jooksis vaikselt silme ees. See tähendab, et lavakujundus oli paigas. Ja siis ühtäkki sain aru, et see lugu ei saa olla täis ängi, vaid peaks pigem keskenduma pisikestele detailidele elus, mis on tegelikult tähtsad.
“Puumehe” lugu on küll vanaisast ajendatud, aga ei ole otseselt tema lugu, vaid minu mälestus, oletus, fantaasia...
Kui palju sinu lavastamiseelsed fantaasiapildid erinevad sellest, mis on reaalne lavastusprotsess?
Proovide protsessi käigus hakkad aru saama nüanssidest. Võid küll palju asju ette mõelda, aga tükk hakkab laval elama oma elu tänu näitlejatele ja tänu meeskonnale. See on väga-väga huvitav, kuidas kõik koostöös formeerub.
Kas seda tunnet ei ole tekkinud, et teen selle lavastuse ära ja siis valgustan teatrites edasi?
Teatrites valgustan ikka edasi. Aga lavastamise maitse on nüüd suus ja tundub, et oleks keeruline ainult valgustaja teed pidi edasi minna. Kuid ei saa tormata, tuleb lasta hetkedel koguneda. Eks paistab, mis saab.
Kuidas “Puumehe” meeskond moodustus?
Märksõna on Viljandi Kultuuriakadeemia. Seal saime tuttavaks Kristjani, Taneli, Carmeniga. Tõnuga, kes mängib trumme ühes loos. Helgur ja Anneli on lõpetanud Viljandi kooli. Kiti on Viljandist. Henriga sain Theatrumis kokku. Tuttavad...
***
Mida mul enda poolt lisada on? Pean tunnistama, et ma pole aastaid vastu võtnud pakkumisi mängida kaasa professionaalses teatris. Põhjusi, miks nüüd nõus olin, on muidugi võimalik välja mõelda rohkem, aga ütlen kolm: esiteks see, et see näidend ei olnud argine, vaid on mu jaoks luuletuselaadne, selline, kus sõnad juhivad vaikselt mõtlema ja vaatama; teiseks see, et mu osa oli kirjutatud Evald Aavikule; kolmandaks, et mõtlesin oma elu õpetajatele, nüüdseks lahkunud Saaremaa Mustjala metskonna päris metsameestele.
Metsaülem ütles kord kurjalt, et ei saa näitlejast metsavahti. Ometi pidas ta mind palgal pea kümme aastat. Midagi jäi külge.
Olen oma päevikusse kirjutanud: “Eilses esimeses proovis kinnistus mu mõte, et saan seda osa teha vaid mõeldes Mustjala metskonna metsameestele – Vana Art; Suitsu Lembit; Utu Jüri; Koerti Heimar; autojuht Aare... Kui nemad kuskil seal meelte taga, siis on kõik õige, mis teen...” Nüüd, proovide lõpujärgus, see kehtib. Ühtlasi tean taas, kui vähe tean endast ja teatrist. Ja see on hea teadmine.
