Ärimehe tunnistus: Soome Anttila pettis Eesti riiki nelja miljoni euroga

1990ndatel Anttila postimüügi Eestisse toonud ja sellega kümneid miljoneid eurosid käivet teinud ärimees Tauno Tuula tunnistab nüüd, et Soome suurfirma jättis Eesti maksuametile makse tasumata umbes 20 miljonilt ja Läti riigile 25 miljonilt eurolt. Ja mis sama põrutav: Tuula sõnul jääb Eestil praegu saamata täpselt samamoodi sadu miljoneid eurosid makse kolmandate riikide veebikaubamajadest ostetavalt kaubalt.

Kuigi 1990ndate esimene pool oli hundiseaduste aeg ja maksupettused sagedased, on Tauno Tuula tõenäoliselt esimene siinne ärimees, kes tagantjärele avalikult tunnistab, et oli osaline suures ulatuses maksudest kõrvalehoidmises. Ta räägib Maalehele detailselt, kuidas see oli võimalik ning mismoodi samasuguse skeemi järgi jätavad välismaised veebipoed Eesti riigile praegugi maksuraha tasumata. “Alles 1996. aastal hakkasime Eesti riigile makse maksma, sinnamaani kauplesime makse maksmata,” ütleb Viljandi ärimees Tuula.

Soome Anttila skeem

“See oli suure kontserni Kesko tütarfirma Anttila OY, kes pettis Eesti riiki,” lausub Tuula. “Võin seda täna öelda ilma, et läheksin kinni.”

1992. aastal lõi Tauno Tuula koos kahe soomlasega kõigepealt aktsiaseltsi Touring Cars Kekäläinen, mis vahendas Kesko tütarettevõtte Anttila OY kataloogikaupu Eestisse. 1994. aastal sai Touring Carsist Anttila AS, milles tekkis ainuosalus soomlaste Anttila OY-l, mille omanik oli Tuula sõnul Kesko. (Loe Kesko juristi selgitusi kõrvalloost. – I. S.)

Tuula tõi Soomest postikataloogid, mida Eestis sai osta ja sealt kaupa tellida. Eesti kaubaautod käisid kaks korda nädalas Soomest tellitud kraami siinsetesse müügipunktidesse laiali vedamas.

“Dokumendid tehti kontserni tütarfirma Anttila OYga niimoodi, et Anttila OY vormistas eksportkauba Soomes tollist välja ja võttis Soome riigilt käibemaksu tagasi. Anttila AS võttis Eestis kauba vastu eraisikute pakkidena ning ütles, et see ei ole tema kaup,” selgitab Tuula. “Ja vahendas siis Anttila OY raha eraklientidelt Anttila OY-le – Anttila AS ne pritšjom (vene k “ei puutu asjasse” – toim). Eesti riik vaatas nagu töll pealt ja Eesti riigile laekus makse null. Silma pilgutamata.”

Kui palju igal aastal Eesti riigile makse tasumata jäi, teab Tuula praegu üsna täpselt, sest tal on kõik tollased käibed arhiividokumentides talletatud.

“67 miljonit Soome marka oli käive viimasel aastal, kui riiki petsime. See siis tähendab, et maksmata jäi ikka kõvasti – 1996. aastal umbes 15 miljonit Soome marka. See on kolm miljonit eurot,” lausub Tuula. “Kolm miljonit eurot 1996. aastal, üks miljon eurot veel eelmiste aastate eest. Seega kokku ligikaudu neli miljonit eurot käibemaksu. Lätis oli sama jutt, kusjuures maksud jäid maksmata ligikaudu 48 miljonilt eurolt ehk käibemaksu umbes seitse miljonit. Maksusid hakkasime Lätis maksma alles 2003. aastal,” loetleb ta arhiiviteksti lugedes.

Internetiärist saamata jäävad maksusummad ulatuvad Tauno Tuula hinnangul kuni 700 miljoni euroni aastas.

Pärast käibe maksustamist Eestis viidi tulu ikkagi Soome, et mitte maksta Eestis tulumaksu. Seda tehti läbi kauba hankehindade reguleerimise. See tähendas, et Anttila AS ostis Anttila OY-lt kaupa 15–17% kallimalt. “Olen kindel, et Euroopa firmade tütarfirmadega tehakse seda tänapäevani,” märgib Tuula.

Oli see Anttila OY tarkus või riigi lollus? “Riigi lollus, nagu tänagi,” ütleb Tauno Tuula kindlasõnaliselt.

Tuula: sama kestab praegu

“Riigi lolluse” all peab ärimees silmas nüüdset internetiäri, millest saamata jäävad maksusummad ulatuvad tema hinnangul isegi kuni 700 miljoni euroni aastas.

“Seda tehakse praegu täpselt samuti,” rõhutab Tuula, viidates tollase Anttila harrastatud tegevuse jätkumisele, ainult et nüüd on petjad Euroopa Liidust väljaspool ja tolliparadiisides tegutsevad veebikaubamajad.

Kõlab uskumatult, et riik võimaldab seesugust tuluta jäämist, aga Tuula hinnangul see just nii on. Asja tuum on käibemaks, mis tekib, kui juriidiline isik ehk ettevõte Eestis midagi müüb. Praegu on nii, et kui Eestis tellib eraisik näiteks Amazonist või AliExpressi veebikaubamajast mingi eseme, tuleb riigile maksu maksta alles teatud piirsummast alates. Alammäär on 22 eurot, aga kui ostetud asja hind on väiksem, siis maksu ei tule tasuda. Maksust pääseb üldjuhul ka siis, kui hind on 22 eurost suurem, aga pakendile on kirjutatud meelega väiksem hind (loe sellest täpsemalt altpoolt – I. S.).

Tuula sõnul oleks hinna alammäär õigustatud siis, kui “sinu vanaema saadab sulle Hiinast kindad”. “Kui need maksavad alla 22 euro, siis sa ei pea makse maksma,” märgib ta. “Aga kui on müüjaks firma, siis on see kohe kaubandus, tekib kohe käive ja käive on Eesti riigis maksus­tatav.”

Ehk siis eraisikult eraisikule müües on seesugune maksu saamata jäämine Tuula sõnul arusaadav, aga juriidiliselt isikult saadud kaupa peaks igal juhul maksustama, olenemata kauba väärtusest – isegi kui Hiinast tellitud asja reaalne väärtus on kas või üks euro, tuleks sellelt käibemaksu koguda.

“Sedasama kasutas ka Anttila ära üheksakümnendatel,” toonitab Tuula, kes on praegu Viljandi Centrumi keskuse üks omanikest. Anttila väitis tollis, et Eestisse toodavad pakid on eraisikutelt saabunud saadetised, mida ei tule maksustada, aga tegelikult oli kõigi pakkide saatja kaubandusega tegelev äriühing Anttila OY, mis oleks pidanud käibelt Eesti riigile maksud loovutama.

“Täpselt sama lolli juttu ajasid riigiametnikule – näed, mul on inimeste pakid siin, mina ei tea mitte midagi, vanaemad saadavad Soomest. Ja need lambad…”

Hinna võltsimine

Maksupettus tekib ka sellest, et kolmandate riikide veebipoest ostetud kaubale märgitakse peale maksustamise piirist väiksem summa. Tuula toob näitena välja enda kogemuse, kui tegi hiljuti ostu Hiina veebipoest.

“Ma alles nädal tagasi tellisin – 140 eurot maksin asja eest. Pakk tuli ilusti kohale, väärtuseks oli peale trükitud viis eurot. Ja Eesti riik jäi maksurahata! Seda tehakse praegu. Eesti riik jätab võtmata kolmandate riikide kaupmeeste käest maksuraha 300–700 miljonit eurot aastas. Ja kotib oma kaupmehi sellega, et nemad on maksustatud kaitsetollimaksu, tollimaksu, käibemaksu, pakendiringluse maksu ja elektroonikaromu maksuga. Kõik need maksud kogub Eesti riik kokku meie tavalise kaupmehe käest, kes siin minu kaubamajas kaupleb. Aga kolmandates riikides ja tolliparadiisis paiknevate firmade kaubandustegevus jäetakse Eesti turul maksustamata. Ainult siis, kui tollis vahele jäädakse, siis peab midagi maksma.”

Istun 25 aastat hiljem siin ja Eesti riik laseb ennast petta täpselt samuti nagu siis.

TAUNO TUULA

Tuula toodud näide viitab, et kauba pakendil näidatud hind on oluliselt väiksem kauba eest tasutud summast, toll võib kahtluse korral osa pakkide sisu kontrollida, jõuda pettusele jälile ja siis maksu nõuda, aga enamiku saadetiste reaalset hinda pole võimalik pakkide rohkuse tõttu kontrollida ning seega jäävad riigil maksud saamata.

Tuula selgitab veel ühe näitega ja esitab küsimuse: “Kui tellid Hiinast kaupa, kui pakk seisab Omniva automaadis – kuidas sina eraisikuna suhtud, kas see on kaupmehe poolt sulle saadetud pakk või sinule isiklikult kuuluv ese, mis on saadetud Hiinast?”

“Siis on see kaupmehe saadetud pakk.”

“Kui sa nii aru saad, siis peab ka riik nii aru saama,” jätkab Tuula. “Ja see ongi tegelikult nii. Käibemaksuseaduse paragrahv number 1 – tead, millest see räägib? Et ükspuha, milline juriidiline isik Eesti turul müüb kaupa, siis ei ole piiratud selle kauba müügihind. Näiteks kui müüb üheeurose asja, siis on ta kohe kaupmees ja maksustatav täislauluga, muidugi juhul, kui ta pole väike FIE. Kui juriidiline isik hakkab müüma, siis ta on kaupmees. Aga ka siis, kui Anttila pettis Eesti riiki, suhtuti nendesse pakkidesse kui eraisiku isiklikku pakki, mitte kui juriidilise isiku kaupmehe tegevusse. Täpipealt on sama praegu. See on nii uskumatu! Ma istun 25 aastat hiljem siin ruumis ja Eesti riik laseb ennast petta täpselt samuti nagu siis.”

Kesko teatel ei saanud nad pettuses osaleda

Ivar Soopan

Soome kontserni Kesko jurist Mika Majoinen teatas Maalehele, et Kesko ei ole teadlik Tauno Tuula kirjeldatud Anttila OY tegevusest 1990. aastate algul: “Kesko sai Anttila OY omanikuks alles 1996. aastal Tuko tehingu (Tuko ehk Tukoukuppojen OY oli Soome jaekaubandusettevõte – toim) tulemusel, ja Kesko sai Tuko OY tütarfirma Anttila OY aktsiate omandamise õigused alles pärast Euroopa Liidu komisjoni heakskiitu 1997. aastal.

Me ei ole teadlikud väidetavatest Anttila toimingutest enne meie omanikuks saamist. Samuti ei ole meil eeldusi anda hinnanguid või selgitada neid nüüd, mil Kesko ei ole enam Anttila OY omanik. Kesko on müünud Anttila OY 2015. aasta kevadel ja Anttilat puudutav raamatupidamine jm dokumendid on jäänud Anttila enda hallata.

Kesko järgib kõigis oma tegevustes seadusi ja sellest tulenevaid põhimõtteid. Me ei aktsepteeri seaduste rikkumisi ning me ei soovita kellelegi rikkuda jõus olevaid seadusi. Need põhimõtted kehtivad kõigile Kesko üksustele, igas riigis, kus tegutseme. Samuti peavad kõik töötajad igal aastal kinnitama, et nad kohustuvad järgima käitumiskoodeksit.”

Rõhub käibemaksuseadusele

Kuigi Eesti riik teeb vahet saadetise hinnal ja alla 22 euro maksvat kaupa ei pea deklareerima ning sellelt maksu tasuma, ütleb käibemaksuseadus Tuula sõnul midagi muud. Tuula on saatnud maksu- ja tolliametile ning eri ministeeriumidele hulga kirju, kus on selle vastuolu välja toonud, aga enda sõnul pole sellest mingit kasu olnud.

Ta avab arvutis järjekordse arhiivifaili ja loeb ette: “See on minu dokumentaalne kirjavahetus Eesti ministeeriumide ja maksuametiga. (Loeb ette. – I. S.) Eesti riik lubab tegelda välismaiste ELi ühenduse ja ühenduseväliste riikide kaupmeestel Eesti turul käibemaksuvabalt kaubandusega. Lisaks käibemaksule jäävad riigil saamata ka muud maksud nagu kaitsetolli maks, tollimaks, pakendimaks, elektroromu maks jne.

Eesti riik ei kohtle välismaiseid ja kodumaiseid kaupmehi võrdselt. Lahendusettepanek: Eesti riik võiks väga lihtsalt kohandada ühenduseväliste riikide jaoks käibemaksuseaduse paragrahvi 1 lõiget 1 ja teatada nendele firmadele, et kui nad ei registreeri end Eesti käibemaksukohuslaseks, siis kohandame käibemaksu ja kõigi teiste maksude maksmist teie klientidele. Aga kui registreerite käibemaksukohuslaseks, siis avaldate ka Eestis käibe ja...”

Hiina kaupmees on Eesti jaekaubandusturul ja siin tuleb ta teiste jaekaupmeestega võrdsustada.

TAUNO TUULA

Tuula sõnul on kaupmehel kaks võimalust: “Kas ta registreerib ennast, avaldab käibe ja maksab maksud või siis kohaldatakse tema kaubale täies ulatuses maksud. Tolliga kaubad tollitakse sisse. Kõigepealt tuleb tollimaks, sealhulgas kaitsetoll, pakendiringluse maks, elektroromu maks, need selga ja lisaks veel transpordi maksumus ja siis lõpuks kogu sellelt summalt käibemaks. Lihtsalt arvutad selle välja, ja kui lähed oma telekale järele, siis maksad kõik need maksud ära, kui firma pole maksnud. Nii ei pea Hiina kaupmees end siin registreerima. Kogu lugu. Lihtsalt võetakse kõik maksud ja nullhinnast alates. Lisaks peaks suurendama kontrolli, see tähendab kauba üle hindamist tollis, sest varjamine on tohutu.”

Tuula sõnul pole käibemaksuseaduses kirjas mingit alammäära, millest allapoole võib jätta maksud tasumata.

“See jutt, et kuskil mingisuguse summani on maksuvaba, on täis bullshit! Ei ole maksuvaba! Loen selle paragrahvi ette: “Käibemaksu objekt on: käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise koht on Eesti.” Käibemaksuseaduse paragrahv 1 lõige 1. Kõik – see paragrahv ütlebki kõik. See ongi käive ja kohe ongi maksuobjekt. Käibemaksuobjekt on käive, mille tekkimise koht on Eesti. Siin ei ole mitte ühtegi senti kirjutatud. Maksustamine algab esimesest sendist. Tuleb lihtsalt aru saada, et Hiina kaupmees on Eesti jaekaubandusturul ja siin tuleb ta teiste jaekaupmeestega võrdsustada.”

Turuosalised on ebavõrdses seisus

Ivar Soopan

Maaleht palus Eesti Kaupmeeste Liidu juhil ja aktsiaseltsi Tallinna Kaubamaja Grupp juhatuse esimehel Raul Puusepal hinnata Tauno Tuula esitatud väiteid.

Puusepp ei pea võimalikuks kommenteerida ühe turuosalise tegutsemist. “Mis puudutab rahvusvahelise internetikaubanduse maksustamist, siis teema püstitus on igati õige,” ütles Puusepp. “Nende probleemidega tegeldakse Euroopa Liidus juba mõnda aega – seni kahjuks tõsiseltvõetava eduta.”

Rahvusvaheliste internetikaupmeeste osaliselt maksuvaba ja kohati ka konkreetsete riikide poolt doteeritav tegevus seab erinevad turuosalised ebavõrdsesse olukorda, märkis ta. Nii kannatavad kohalikud kaupmehed ja riikidel jääb saamata olulistes summades maksutulu.

Võitleb rentnike eest

Tauno Tuulal pole praegu enam postikaubandusega seost, aga ta on koos poeg Rauno Tuulaga Viljandis tegutseva osaühingu Eureka omanik, Eurekale kuulub Centrumi keskusest 50%, kus rendivad ruume jaemüügi­firmad.

“Miks mul on huvi sellest rääkida?” küsib ta ise. “Kui Anttilas olin, siis mul oli huvi, eks ole. Mul on siin 10 000 ruutmeetrit renditavat pinda ja minu rentnikud on kaupmehed. Minu huvi on neid kaitsta.”

Veebikaubandusest teenivad välismaised kaupmehed Eesti klientide ostudelt kasumit, aga see tuleb osaliselt Eesti jaekaupmeeste arvelt.

“Kusjuures inimesed ei tohiks üldse pahandada, kui need maksud tuleks,” ütles Tuula. “Kas sina vihastaksid, kui sulle tuleksid netikaupmehe kaubale samad maksud, nagu sa maksad poest ostes? Nagu Euronicsile maksad. Eestis tegutsevatel jaemüüjatel on vaja maksta elektroromu maks, pakendiringluse maks, käibemaks... Ja siin ei ole inimestel pahandada midagi, kui Eesti riik kehtestaks käibemaksuseaduse paragrahvi number 1. Nii et Eesti riik jätab lihtsalt raha võtmata ja koormab sellega meie kaupmehi.”

MTA: enamiku Eestisse saabuvate pakkide väärtus on alla 22 euro

Maksu- ja tolliameti pressiesindaja Kaia-Liisa Tabri sõnul on valdav osa saadetiste väärtusest alla 22 euro, mistõttu ei kuulu need saadetised deklareerimisele ega maksustamisele.

Kas maksu- ja tolliameti hinnangul oli Tauno Tuula kirjeldatud tegevus maksupettus?

Maksu- ja tolliamet (MTA) ei saa maksusaladuse kaitsmise kohustuse tõttu kommenteerida ühegi konkreetse maksumaksjaga seotud asjaolusid. Saame anda üldise selgituse, kuidas peab toimuma impordi maksustamine, sest arvamus, et importi peaks maksustama samadel põhimõtetel nagu käivet, ei ole õige. Käivet maksustab käibemaksukohustuslane, impordilt peavad käibemaksu tasuma kõik, ka mittekohustuslased, kui imporditav kaup on käibemaksuga maksustatav.

Tauno Tuula sõnul jätab riik igal aastal kogumata mitusada miljonit eurot makse kolmandate riikide ja maksuparadiisides registreeritud veebikaubamajadest ostetavalt kaubalt. Kas teie tõlgendate käibemaksuseaduse paragrahvi 1 lõiget 1 teistmoodi kui Tuula?

Käibemaksuseadus (KMS) sätestab maksuobjektid, milleks on käive (KMSI § 1 lg 1 p 1) ja kauba import Eestisse (§ 1 lg 1 p 2), välja arvatud maksuvaba import.

Käive on kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus. Kauba soetajal või teenuse saajal ei teki kunagi käivet. Impordikäibemaksu makstakse kolmandast riigist ostetud kaubalt, kui kaup tuuakse Eestisse. Importimisel ei ole tegu käibega KMSi § 1 lg 1 p 1 kohaselt. Kol­man­da riigi müüja ei maksusta oma riigis eksporditavat kaupa, käibemaks tasutakse ostjariigis importija poolt, sõltumata sellest, kas kauba saaja on käibemaksukohustuslane või mitte.

Ei ole õige arvata, et käibeks on kolmandast riigist kauba soetamine. Impordikäibemaksu makstakse KMSi § 1 lg 1 p 2 kohaselt, mitte sama lõike p 1 kohaselt.

Miks on kolmandate riikide veebipoodidest ostetud kaubale määratud piirmäär 22 eurot, millest odavamatelt asjadelt ei tule maksu tasuda ja kaupa deklareerida? Miks maksu- ja tolliamet või laiemalt Eesti riik kohtleb Eesti jaekaupmehi teistmoodi kui välismaiseid veebipoode, nõudes Eestis tegutsevailt äriühinguilt kõikide maksude tasumist kauba müügisummadel vahet tegemata, aga veebipoed saavad tegutseda osa makse tasumata ja seega on neil ärieelis?

MTA lähtub maksuvabastuste rakendamisel kuni 22eurostele kaubasaadetistele KMSi § 17 lg 1 p 9-st. Nimetatud seadusesäte on kooskõlas käibemaksudirektiiviga, mis annab õiguse ELi liikmesriikidele teha maksuvabastus imporditava kauba suhtes, mille koguväärtus on üle 10 euro, kuid ei ületa 22 eurot.

Alates 2021. aastast rakenduvad uued käibemaksureeglid, mis võrdustavad konkurentsi ELi ja kolmandate riikide veebipoodide osas. Nn e-kaubanduse paketi osana kaotatakse 1. jaanuaril 2021. aastal käibemaksuvaba piirmäär 22 eurot, mis tähendab mis tahes kolmandatest riikidest saabunud kaupade maksustamist, olenemata selle väärtusest.

Kui palju jõuab aastas hinnanguliselt Eestisse kolmandate riikide veebikaubamajadest ostetud kaupa, mille tegelik hind on suurem, kui kauplejad pakendil näitavad?

Selline e-kaubamajade käitumine on meile teada ja see on ka üks riskikriteeriume, mille alusel kontrollime saadetiste väärtusi.

Juhul kui tuvastame, et kauba väärtus ei pruugi olla selline, nagu pakile/arvele märgitud, mää­ratakse kaupadele uus tolli­väärtus. MTA kontrollide tulemuste põhjal võime kinnitada, et valdav osa Eesti saajate saadetiste väärtustest on alla 22 euro, mistõttu ei kuulu need deklareerimisele ega ka maksustamisele.

Kui suurt osa Eestisse jõudvatest veebikaubamajadest ostetud kaubapakkidest tollis kontrollitakse?

Omniva on kinnitanud, et 100% saadetistest läbivad nende töötajate visuaalse kontrolli, lisaks kontrollivad MTA töötajad vastavalt automaatsele riskianalüüsile kogu postipaki liiklust, sealhulgas ka ELi suunduvaid ja sealt saabuvaid saadetisi, mis deklareerimisele ei kuulu.

Kuidas saaks seda muuta ja kas seda on kavas muuta, et seesuguseid pettusi, pakkidele ja arvetele tegelikust väiksema hinna märkimist poleks?

Üks lahendus on nn e-kaubanduse paketi osaks oleva käibemaksu direktiivi rakendamine 2021. aastal, mis näeb ette maksude kogumise juba lähteriigis müügi hetkel. Lisaks suunatakse kõik väikesaadetised elektroonsele riskianalüüsile ning nende osas tekib tollideklaratsiooni esitamise kohustus. See võimaldab maksuhalduritel veel paremini riskianalüüsi teha ning probleemsed saadetised kontrolli suunata.