Naised ihkavad linna: tuhanded mehed on jäänud maal pruudita ja laste arv aina väheneb
Noarootsis asuvast Höbringi külast on lihtsam üles leida meest kui naist. 4200 hektari suuruse küla kaheksast elanikust on vaid üks naine.
Tolmusest maanteest pisut eemal tara ääres suristab trimmeriga jässakas mees, ise kõrisõlmeni heinapurune, kaitsev mask peas. Väino Tsarentsi kare käepigistus annab aimu, et see käsi suudab talitseda kui tahes jõulist elukat. Tema selja taga aedikus on 16 pulli ja paarsada veist nosivad heina kodust kaugemal karjamaal. Seal, kus pöörlevad tohutu suured tuulegeneraatorite tiivikulabad, mis õhtusse langeva päikesega jätavad isegi sadu meetreid tuulikuist kaugemal karjamaale kiirelt liikuvaid tumedaid varje.
“51 aastat olen siin elanud ja pruuti pole leidnud,” ütleb ta otsekoheselt kõige esimese asjana, kui on kuulnud, millest jutt käib.
“Vaatasin jah, et siin külas on väga vähe naisi,” viitan küla kohta rääkivale statistikale.
“Eks ta nii on jah. Mõni suvitaja on, naaber on, 60 sai. Ega siin jah…” räägib Väino.
“Aga kas siin külas on kogu aeg nii olnud, et naisi peaaegu pole või on naised lihtsalt hiljuti ära läinud?”
“On ära läinud,” ütleb Väino.
“Nii et naist ei leia?”
“Ei ole jah. Eks ta oli nii ka võib-olla, et mul ema oli vana, pidin hoolitsema,” vihjab Väino võimalusele, et pruudi otsimiseks polnud aegagi. Talu ja loomad pidada. “Aga mu vennas, sellel vedas, pärast sõjaväge omale leidis ja läks Pürksi elama.”
“Aga siis kaugemalt või kodu ümbert?”
“See oli saarlane, kelle ta sai,” sõnab Väino.
“Äkki naised kardavad selliseid maatöid, ei julge maale tullagi?”
“Ei oska öelda,” vastab Väino naerdes. “See oleneb, kuidas on. Siin on praegu ka üks 60 ringis, sõidab traktoriga ja aitab pojal loomi talitada.”
“Teie olete ise täistööjõus mees. Kas vahel tuleb käia naaberkülanaistel tööd tegemas? Kutsuvad, et tule võta trimmer kaasa, tõmba mul aiaäärne puhtaks?”
“Eks ikka, aga praegu pole juhust olnud,” tunnistab Väino.
“Kas teil endal pole mõtet, et koliks ära siit maalt?”
“Ei ole, mulle meeldib maal olla, selles asi ongi,” lausub ta.
“Linna ei tahaks kunagi?”
“Ei, ega eriti meeldi. Võib-olla noorest peast niimoodi mõtlesin, kui ma teismeline olin. Aga ei – nüüd mitte. Nüüd on juba… No eks mul keegi on Tallinnas. Sõbrutseme ikka, vana veneaegne tuttav. Pidigi vist mingi aeg külla tulema. Ta ei ole muidu pruut, aga sõber lihtsalt.”
“Noh, aga äkki läheb hästi?”
(Väino muigab häbelikult.) “Eks elu näitab, elu on üllatusi täis.”
Maal on pruuti raske leida
Väinoga sarnast saatust jagavad kümned tuhanded mehed. Kui vaadata kõiki vanuserühmi, siis on Eestis naisi meestest rohkem, aga kui minna täpsemaks ja võrrelda kõige levinumas pereloomevanuses mehi ja naisi, muutub pilt hoobilt vastupidiseks.
See on demograafiliselt oluline erinevus, sellest vanusegrupist – 25–34 aastat – peaks tulema Eesti rahvastiku suurim juurdekasv, ent kui mehi on kõvasti rohkem, jääb mehe ja naise kokkusaamise ning järelkasvu tehteks 1+0=0. Eesti vajab aga tehteid 1+1=1 või 1+1= 2, 3 jne. Lapsed ei sünni niisama mustast mullast või leigest vihmaveest.
Pereloomevanuses naiste osakaalu erinevus, võrreldes kõigis vanuses naisterahvastega, on märgatav kogu Eestis, aga eriti maapiirkondades. Kui kogu Eesti peale on naisi meestest 11% rohkem, siis 25–29aastaste grupis ja 30–34aastaste seas on naisi aga 9% vähem.
Töö meelitab naised linna
Peamises pereea rühmas on maal meeletult suur pruudipõud.
Maal on vahe veel palju suurem. Näiteks Valgamaal on kõigis vanuses naisi meestest 5% rohkem, aga pereloomeeas ehk 25–29aastasi ja 30–34aastasi naisi on juba meestest vähem vastavalt 28 ja 25%. Peaaegu samasugune seis on Põlvamaal, Võrumaal, Viljandimaal, Raplamaal, Lääne-Virumaal… Kõikjal, välja arvatud suurtes linnades.
Tallinnas on nimetatud pereloomevanuses naisi meestest rohkem vastavalt 7% ja 3,5%. Tartus on 25–29aastaseid naisi meestega peaaegu võrdselt ja 30–34aastasi 9% rohkem. Ka Tartu ja Tallinna ümbruses ning Pärnumaal on asi parem. Suured linnad tõmbavad naised maalt ära.
“Ehk siis maapiirkondades on pruudiprobleem – peamises pereeas on naisi vähem, ja linnades on peiuprobleem – peamises pereeas on naisi rohkem,” nendib Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik Tiit Tammaru. “Pilt olenevalt sellest, kas räägime kogu rahvastikust või pereeas rahvastikust, on täpselt vastupidine.”
Tammaru analüüsis hiljuti Võru valla soolist tasakaalu. “Peamises pereea rühmas on maal meeletult suur pruudipõud,” ütleb ta. “Põhjus on selles, et naisi on kogu aeg linn rohkem tõmmanud. Neil on maal vähem töökohti. Maa töökohad on natuke füüsilisemad jne. Seetõttu ei ole maal nii palju naisi, naised lähevad rohkem kõrgharidust omandama ja see tähendab jällegi linnadesse minekut.”
Tammaru sõnul viib kõik see proportsiooni paigast ära nii linnas kui ka maal. “Ja see on kindlasti tegur, mis sündimust mõjutab,” lisab ta.
Graafika: Ats Nukki
Eriti suure vahega asulad
Aga vaatame täpsemalt, kus on meeste ja naiste suhe eriti palju paigast ära. Maaleht palus abi statistikaameti juhtivanalüütikult Alis Tammurilt. Ta otsis andmed kõigi Eesti asulate kohta, kus 25–34aastaseid inimesi elab vähemalt 10.
Kõige tõsisem on pereloomevanuses inimeste seas pruudipõud Viljandimaal Vilimeeste külas, mille 55 elaniku hulgas on 25–34aastaseid inimesi 10 ja need kõik on mehed. (Täpsustuseks: kogu siin artiklis kirjeldatav statistika arvestab inimesi elukoha registreerimise järgi, mis ei pruugi näidata punkti pealt reaalset seisu, aga suures plaanis on elanikkonna jaotus selline, nagu statistika kirjeldab. – I. S.)
Rohkem kui 90% mehi on 25–34aastaste elanike hulgas veel viies külas: Kuudekülas Viljandimaal, Toomasmäe külas Võrumaal, Tagulas Valgamaal ja Pärnumaal Liu ja Aruvälja külades.
Aleveid, alevikke, külasid ja linnaosi, kus mehi on üle 60%, on nii palju, et neid ei jõua siin kokku lugeda. Igaüks võib seda nimekirja Maalehe veebilehest uurida.
Sellist asulat, kus 25–34aastaseid mehi üldse poleks, Eestis aga ei ole. Kõige vähem on selles eas mehi Ida-Virumaal Konju külas – 21,4%. Konjus on 160 elanikku, neist 25–34aastaseid on 14 ja neist omakorda 11 on naised. Alla 30 protsendi on 25–34aastaseid mehi veel seitsmes Eesti külas.
Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur märgib, et 25–34aastaste naiste seas on emasid 57%.
“See on praegu kõige tavapärasem sünnitamise vanus ja keskmiselt saab aastas lapse kümnest naisest üks,” märgib ta. “Sellesse vanusrühma jääb nii keskmise esmasünnitaja vanus (27–28aastane) kui üldse keskmise sünnitaja vanus (29–30aastane). Viimastel aastatel sünnitab see vanusrühm umbes 2/3 lastest.”
Kui demograafiliselt on oluline, et meeste ja naiste tasakaal oleks pereloomevanuses ühtlane, siis praktiliselt poolelt oleks hea, kui mehi-naisi oleks igas vanuses enam-vähem ühepalju.
Mida paigast ära protsent laiemalt tähendab?
Eks selle üle võib fantaseerida, aga maal elades teab igaüks, millised tööd on pigem meeste ja millised naiste pärusmaa. Tahad traktoriga kartulivagusid ajada, aga kui läheduses pole mehi võtta, jääb töö tegemata või peavad naised selle ise ära tegema. Või muud lihtsad ja elulised asjad – kui külas on vaid mõni üksik naine ja nad juhtuvad olema suure vanuseerinevusega, siis pole võib-olla ühiseid huvisid või jututeemasid ehk seltskonnaelu.
Rääkimata sellest, kui sarnases eas meeste-naiste suhe on paigast ära, on väiksem võimalus samast külast pruuti või peigmeest leida.
Kas juurdekasv tuleb linnast?
Võib ju öelda, et kui elanike juurdekasvu maalt ei tule, siis tuleb see linnadest, aga nii lihtne see ei ole – seal on omakorda mehi naistest vähem, kuigi mitte nii suure vahega nagu maal naisi meestest. Mehed ja naised on linnades rohkem hõivatud, sest kümned tuhanded inimesed on kolinud linna just töö pärast ja seal keskendutakse karjäärile. Pereloomine pole linnas tihti kõige kiirem valik, seda tehakse hiljem ja perre sündivate laste arv on väiksem kui maal.
Aga nagu näitas hiljutine statistikaameti kokkuvõte, mille koostas juhtivanalüütik Alis Tammur, siis teise ja kolmanda lapse sündide arv peredesse on suurenenud. See on eesti rahva püsimajäämise seisukohalt väga oluline, ent siiski ei ole teise ja kolmanda lapse sündide arv veel piisav.
Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse juhtivteadur Allan Puur suunas sellele ka riigikogu tähelepanu juba 2016. aastal, kui esines parlamendis korraldatud konverentsil. Kaks põhilist tegurit, mis Puuri arvates mõjutavad kõige enam elanikkonna taastootmist, on esiteks pereloomeeas rahvastiku suurus, mis kahjuks pidevalt väheneb ning teiseks sünnitusea jätkuv tõus, mis vähendab nii sündide arvu kui ka muid sündimusnäitajaid.
Elanikkonna taastetasemeks on 2,08 last naise kohta.
“Sündimuskordaja 1,9 last naise kohta tooks 90aastases edasivaates rahvaarvu vähenemise 960 000ni. Stabiliseerumine 1,64 lapse tasemel (2004–2014 oli Eesti tase keskmiselt 1,6 last) tähendaks aga rahvaarvu vähenemist ligi poole võrra 780 000-le. Eesti eelmise sajandi kõrgeim näitaja 1,94 (1970) jääb taastetasemest kõigest seitsme protsendi võrra madalamaks. Targa poliitika ülesandeks oleks see eesmärk lõpuks saavutada,” rääkis riigikogu liikmetele Allan Puur.
Liia on 16 elanikuga Kudani küla üks kolmest naisest, aastaid turjal 73.
“Seitsekümmend neli ja pool,” ütleb tema abikaasa Voldemar Pigul vahvat nokkmütsi kohendades enda vanuse.
Kuurist astub välja nende poeg Valmar. Poissmees. Tema on 47.
Eks külasid ole Eestimaal igasuguseid, aga Kudani on ääremaal, mandri läänepoolse servani jääb ainult paar kilomeetrit, ja seal on elanikke järel vähe, enamik eakad.
Liia ütleb, et tulid mehega Kudanisse kolhoosiajal, enne elati Läänemaal Taeblas, siis Sutlepas. “See maja oli tühi, tegime remondi sees ära.”
Elanike kadumisest rääkides selgitab Volli Kudani küla lugu.
“Kaks Kudanit on. Nii vähe rahvast oli ja omal ajal löödi kaks küla kokku,” jutustab ta. “Muidu siinpool järve oli Kudani ja sealpool Vööla (jutt käib veekogust, mis kunagi lahutas praegust Noarootsi poolsaart mandrist ja kannab nime Vööla meri; see on nüüd kanaliga ühenduses merega – I. S.). Siis löödi kokku – las olla üks Kudani.”
Volli sünnikoht on Kudanist vähem kui tunni autosõidu kaugusel, aga Noarootsi on tema elupaik olnud kogu aeg.
“Mina sündisin Kullamaa kiriku juures,” ütleb ta. “Ja seal ma jõudsin ära sündida ja siis vanavanemad ja vanemad tulid siia. Siin, kus ma algul elasin, pole enam maja. Ainult varemed on jäänud.”
Kui õige aeg oli käes, võttis Volli naise, aga mitte kodukülast.
“Ma võtsin linnast naise,” lausub ta mõnuga jutustades. “Ega ta ole ka veel päris linna oma – ta ju hiidlane. Tema vanemad on Hiiumaalt pärit.”
“Need on kõik maamullas,” sõnab Liia tasase häälega vahele.
Nüüd on Kudanis alles peamiselt eakad. Volli sõnul oli üks krunt, mille noored ära ostsid, aga muidu peamiselt pensionärid.
Aga kuidas Kudanis naistega lood on, kas ongi ainult mehed jäänud?
“Siin külas ikka paar naist on, aga teisel pool järve Kudanis, seal on mehed,” ütleb Volli sõrmedel loendades, “üks, kaks, kolm… Kolm meest on ilma naiseta seal külas. Seitsekümmend, seitsekümmend viis, selles eas. Meil poiss on kõige noorem.”
Poeg Valmar käib Liia sõnul Nigulas farmis tööl. Umbes pool tundi motorolleriga sõita.
“No ei ole kohapeal tööd poisile,” muretseb isa.
Kohapeal pole ka pruuti võtta. “Siin ei olegi,” torkab poissmees Valmar vahele.
“Polegi,” kordab Volli. “Seal eemal ühes talus on mul kooliõde, suviti on siin. Noored on kõik Tallinnas. Mu oma teised lapsed ka mujal, ikka linna ligidal.”
Poeg Valmar on maamees ja linnanaistest ei arva ta midagi. “Linna omad – need ei kõlba kuhugi,” ütleb ta. “Nendega pole teha mitte midagi. Nad ei tahagi siia tulla.”
Kindlustunne on oluline
Kogu vaadeldud perioodi jooksul on näha, et 25–34aastaste hulgas on kolmandate laste sündide arv peredesse kasvanud ja 2018. aastal on kasv teinud eriti järsu hüppe. Vanemas vanusrühmas (35–39aastased) on kasv ebaühtlasem, kuid 2018. aastal toimunud muutus tuleb siiski selgelt nähtavale.
“Neljandate ja enamate laste arvu tõus tuli välja alles siis, kui ema on vanuses 35 ja vanem. Kõigist sündidest oli nende sünnitajate osatähtsus väike,” selgitab Alis Tammur statistika tagamaid. Tema hinnangul on ka riigil siin oluline roll, pakkudes materiaalset kindlustunnet ja väärtustades naise rolli ühiskonnas.
Sündimuse tõus ei ole piisav
Kuigi Eesti elanike iive on paranenud ja eelnevatel aastatel riigist lahkunud inimesed on hakanud tagasi tulema, ei ole see veel piisav, et rahvaarv pikas perspektiivis suureneks.
“Ikkagi kahaneb,” ütleb akadeemik Tiit Tammaru. “See kahaneb mitme protsessi koosmõjul. Kui inimarengu aruandesse Allan Puuri juhtimisel tegime rahvastikuprognoose, siis see näitas, et isegi kui sündimus aastas jälle tõuseb, ei pruugi see ikkagi rahvastiku tasakaalu tagada, sellepärast, et meil on rahvastik vahepeal vananenud. See hoiab suremuse poolt kõrgel ja selle kaudu väheneb rahvastik. Nii et ainult taastuv sündimus ei pruugi tagada rahvaarvu stabiilsust.”
Aias valvava jahikoera haukumise peale saabub perenaine Juunika Ööpik, tütar Mirtel süles. Niiske ninaga õuevalvur Tänni nuusutab külalise üle ja lubab üle värava.
Kui Noarootsi väikestest küladest naisterahvaid otsida, siis lihtne see ei ole, seega on 18 elanikuga Vanakülas, kus naisi on vaid viis ja keskmine vanus pigem kõrge, noore pere leidmine lotovõit.
“Meie oleme siin alles kolmandat aastat, ei ole päris kohalikud, tulime Ida-Virumaalt Jõhvist,” räägib Juunika. “Aga kuna mu mehe vanaisa elas siinsamas külas ning oli siin külavanem, siis on koht teada, mees käis siin väiksena ja me kolisime üldse siia.”
Juunika peres kasvab kaks tütart, 5- ja 12aastane, naine on kodune, abikaasa on töömees. Uurin, kas meeste ülekaal ka kuidagi igapäevast külaelu mõjutab.
“Vaat ma ei oskagi öelda...” nendib Juunika. Elanike vanuselised erinevused on küll tunda. “Selles külas on rohkem vanemaid inimesi, lastega peresid käib ainult suvilatesse.”
Lastel küla vahel samaealisi mängukaaslasi ei ole, aga et nad käivad 15 km kaugusel Pürksis lasteaias ja koolis, siis on sõpru piisavalt.
Aga kui vaadata lasteaias või koolis soolist tasakaalu – kas seal on poisse-tüdrukuid enam-vähem võrdselt?
“Suuremal tüdrukul ongi poiste ülekaal suurem. Ta nüüd lõpetas just viienda klassi. Praegu on seal viis tüdrukut ja seitse poissi ning nüüd tuleb veel kaks poissi juurde,” räägib Juunika.
Vanakülas ühist seltsielu ei elata. Ju on asi ka selles, et elanike vanus on väga erinev: on Juunika noor pere, aga on ka üle 40ne ja 80ne aastasi, isegi 90ni välja.
“Olen vaadanud, et teistes külades tehakse igasuguseid omaalgatusprogramme, taastatakse pritsukuure ja… Aga meil siin midagi sellist ei ole. Oleme ise ka ehitusega nii ametis olnud, et ei ole veel seltsielu peale mõelnud.”
Juunika on praegu kodune, aga usub, et kui peaks tööle ihkama, küll midagi välja nuputaks. Lähimasse linna Haapsallu tööle ta pigem ei käiks, sest sinna on üle poole tunni autoga sõita – kulukas. “Maapiirkonnas pead ise olema leidlik. Võib-olla on sul mingeid oskusi, mida saad kuhugi rakendada, laatadel käia midagi müümas… Peab ise midagi mõtlema või tegema näiteks kodust raamatupidamist,” pakub ta.
Maalejäämise soov on Juunikal kindel.
Kui statistiliselt on olukord Eestis selline, et noorepoolsed inimesed koonduvad pigem linnadesse, siis alati on erandeid ja Juunika pere on üks neist. Ka tema tutvusringkonnas on sama suundumus.
“Kui isegi võtta mu mehe sugulased – neist üks pool elas kunagi Haapsalus korteris, aga ostsid Paliverre omale maja täpselt aasta hiljem kui meie," räägib ta. "Siis teised sugulased – mehe vend, kes jäi Jõhvi –, nemad juba leidsid omale suvilakoha siia Pürksi lähedale Pasleppa. Neil on ka lapsed, samuti plaanivad, et miks mitte tulla lastega siia kooli üle. Et täitsa nagu jah, meie tutvusringkonnas on küll neid, kes tulevad ja vaatavad, et oi kui mõnus vaikus, rahu ning tegelikult tahaks küll elada maal.”
Uurin Juunikalt, mis on see piir, kui kaugel võiks maal kodukohast olla suurem asula, kus oleks kool, lasteaed, kauplus ja muu eluks vajalik asjaajamine. Kas 15 km kaugusel olev Pürksi ongi viimane piir või saaks nende pere kenasti hakkama veelgi kaugemal?
“Ei, meie jaoks ei ole see piir. Olemegi mõelnud niimoodi, et kui sa tuled maale elama, siis sa tead, et kõik asjad on kaugel. Meie olemegi sellised, kellele meeldib, et ei ole nagu uusarendused. Samamoodi võid korteris ka elada. Meile meeldib kui ongi rahvast vähem.”
Sünnihetkel on mehi rohkem
Kui vaadelda meeste ja naiste suhet rahvastikupüramiidis, siis vanusel on tohutu roll. Näiteks 1952. aastal sündinud inimeste ehk praegu 67aastaste seas on mehi umbes 6300 ja naisi 9300, aga praegu 26aastaste inimeste hulgas on mehi 8700 ja naisi 8000. Ehk siis ülekaal on vastupidi.
Eesti on välisrändes kaotanud naisi rohkem kui mehi.
Üheks murdeaastaks on 1971. Selle aasta kandis sündinute hulgas hakkab tasakaal paigast minema, liikudes naiste kasuks.
“1971 sündinud on praegu 47–48. See on väga loogiline, seal võibki murdepunkt olla,” ütleb Tammaru. “See on demograafiline seaduspära, et sünnihetkel on alati mehi rohkem. Alguses pole meeste-naiste vahe kuigi suur, vahe kahaneb suhteliselt aeglaselt, aga mingil hetkel kuskil 40–50 eluaasta piiril hakkab meeste suremus hüppeliselt kiiresti kasvama. Ja see viib proportsiooni iga aastaga enam naiste kasuks.”
Alis Tammuri sõnul mõjutab meeste ülekaalu ka see, et 1990ndatel oli palju õnnetusjuhtumi tagajärjel meeste surmasid ja siis oli juba 20ndates eluaastates mehi vähem kui naisi. Edasi on ühelt poolt meeste õnnetussurmade arv vähenenud ja eluiga pikenenud, mille tõttu püsib meeste ülekaal kauem, kuid teiselt poolt mõjutab seda ka välisränne.
“Eesti on välisrändes kaotanud naisi rohkem kui mehi,” selgitab Tammur. “Ka praegu, kui ränne on positiivne, tuleb naisi meile vähem. Naised tulevad pigem õppima – on vanuses 20–29. Vanuses üle 30 saabuvad inimesed tulevad pigem tööle ja nende hulgas on suures ülekaalus just mehed. See on protsess, mille tõttu on üle 40 eluaasta vanuses mehi rohkem. Ilmselt ei konkureeri enamasti Ukrainast ja Venemaalt siia ajutiselt tööle tulnud mehed kohalikele naistele.”
