Kes on oinas ja kes jäär?
Hiljuti kirjutas Viio Aitsam Maalehes segadusest, mis valitseb metsloomade järglaste nimetamisel. Koduloomade nimetamise osas on küll kord majas, kuid inimesed on maaelust võõrdunud ning ei tea sageli, kes on oinas ja kes jäär.
Võrreldes metsloomadega teeb koduloomade puhul asja segasemaks see, et erinevaid nimetusi kasutatakse nii emas- kui isasloomade ning mõnede loomaliikide puhul ka kastreeritud/steriliseeritud loomade kohta.
Enamlevinud koduloomade nimetused ning nende päritolu on ajakirjas Oma Keel 2/2005 ilmunud artiklis "Kust need loomad nimed said?" kajastanud Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Huno Rätsep.
Üldnimetus | Emaloom | Isaloom | Kohiloom | Noorloom | Poeg |
Hobune | Mära | Täkk | Ruun | Sälg | Varss |
Veis | Lehm | Pull | Härg | Mullikas, õhv, värss | Vasikas |
Lammas | Lammas, utt | Jäär, päss | Oinas | Tall, voon | |
Kits | Kits | Sikk, sokk | Tall | ||
Siga | Emis | Kult | Orikas | Kesik | Põrsas |
Koer | Hatt, lita | Kutsikas | |||
Kass | Kõuts |
Isaslooma märkimiseks ei ole eraldi nimetust kasutusel koeral ning emaslooma puhul kassil.
Mõnel pool nimetatakse isast kohitsetud kitse sikuks, kuid keeleteadlased sellise nimetuse kasutamist fikseerinud pole.
Veiste noorloomi on viimasel ajal sõltuvalt soost hakatud nimetama ka lehmikuteks ja pullikuteks.
Kassipoja kohta mingit eraldi sõna kasutusel pole, öeldaksegi lihtsalt kassipoeg.
Enamik koduloomade nimetusi on tuntud kogu Eesti alal, kuid on ka selliseid, mis olid varasematel aegadel levinud ainult Põhja-Eesti murretes (nt jäär, sälg, päss). Lõuna-Eestis kasutati sõna "koer" asemel sõna "peni".
Järglaste ilmaletoomise kohta kasutatakse hobuste puhul sõna"varssuma", teiste loomade puhul märgib sündimise protsessi sõna "poegima".