Hundiuurija Peep Männil: kui lund ei tule, saab hunte olema rohkem kui soovime
Kuigi terve hunt pole Eestis inimest rünnanud ligi 150 aastat, oleme oma rahvuslooma vastu tihti ebaõiglased, leiab hundiuurija Peep Männil.
Kas kahesaja hundiga oleme hundirikas või -vaene maa?
On hundituid riike. Me oleme keskpärased. Soomes ja Rootsis vahepeal hunte ei olnud, nüüd on. See tõi kaasa probleemid, sealsed inimesed pole erinevalt eestlastest harjunud hundiga koos elama. Eestis on hunt kogu aeg olnud. Seetõttu pole meil sellist hundihirmu nagu põhja pool.
Räägitakse, et lageraied on hundid hulluks ajanud. Seepärast ründavadki koeri ja lambaid.
Raie ja hundi käitumise vahel seos puudub. Lageraie pakub metskitsedele ja põtradele head toidubaasi. Raiesmikud on kitsele sobilikud paigad, kus end hästi tunda. Toidubaasina on järelikult raiesmikud hundile soodsad ja ka noored metsad pakuvad piisavalt varjet. Intensiivne metsandus hunti pigem ei häiri.
Mida peaksime tegema, et armastaksime oma rahvuslooma rohkem?
Mida rohkem hunti tundma õpid, seda austavamalt temasse suhtud. Rahvuslooma valinud töörühm tegelebki sellega, et hunti tutvustada. Vanem põlvkond on ju ajast, mil loomad jaotati pahadeks ja headeks. Teine äärmus on loodusest võõrdunud linnainimesed, kes arvavad, et hunti ja ka teisi ulukeid ei tohiks näpuotsagagi puutuda. Neid tuleb harjutada aru sama, et jahipidamine on maaelu loomulik osa.
