Hetkest, kui taksojuht kinnitas, et see kivihunnik prahisel kõnnumaal ongi koht, kus viimased Karsi eestlased elavad, on möödas poolteist tundi ja ma olen ikka veel segaduses.
Sest taksojuhil oli õigus — just siin, paigas, kus ei saa aru, kas tegu on lagunenud lauda või elumajaga, ongi kunagine suur eestlaste asundus. Ja siin tõesti elatakse.

Üks Karsi viimaseid eestlasi, August Albuk (50) on just öelnud, et neil käib aastas ridamisi külalisi Eestist. Isegi suur buss on kanu laiali ehmatades õue sõitnud, et grupp saaks perest pilti teha, ja siis edasi kupatanud.

“Ime küll, et sina ikka veel toas oled,” tögab August venda ja seletab, et Petro ei hooli sellest, kui teda uuritakse nagu vaatamisväärsust. Teeb kohe minekut, kui keegi neid jälle vaatama tuleb.

Püüan siis vähem vaadata, kuid see on raske.

Olen seda kohtumist lootnud alates ajast, kui esimest korda kuulsin, et Ida-Türgis Karsi lähedal võib olla veel jälgi sinna 1886. aastal rajatud Novo-Estonia nime kandnud asundusest.

Avalehele
86 Kommentaari
Loe veel: