Viljandi vallas Kärstna lähedal elav Ülo on täiesti erandlik mees. Temasuguseid entusiaste on Eestis ehk käputäis.
56. eluaastani elas ta üsna tavalist elu — oli metsnik, käis jahil, toimetas kodu ümber. Siis aga tuli 2005. aasta jaanuaritorm ning elu sai täiesti uue suuna. Võib öelda, et ajalugu võttis üle.
Jaanuaritormi murtud puu alt tulid välja pilkupüüdvad kivid, millest tõukunud otsingud aitasid arheoloogidel hiljem jõuda tõdemusele, et talu asub kiviaegses asulakohas, kuid seal on elatud ka hilisrauaajal ning keskajal.
Pärast seda hakkas mees oma maid sihipäraselt kammima ja alguse sai sündmuste jada, mille tagajärjeks on ametlikult kinnitatud rekordarv leide ühelt asulakohalt ning kasvav erimeelsus muinsuskaitse ja arheoloogidega.
“Parem, kui need esemed oleks maasse jäänud,” ütlevad teadlased täna.
