Loodusfotograaf: raielanke vaadates saab üha selgemaks, et paljud liigid ei ela seda lihtsalt üle
Loodusfotograafid, kes aastate jooksul igapäevaselt ja regulaarselt looduses käivad, on mures Eesti looduses toimuva pärast. Nii räägivad nad, et valusalt torkab silma vana metsa vähenemine ja asendumine noorendikega või segipööratud pinnasega metsamaaga, kus kasvava hakkav või kuhu istutatav uus mets ei ole enam endisega võrreldava kvaliteediga ökoloogilises ega isegi metsanduslikus mõttes. Veel enam – raske on ette kujutada, et tulevased sugupõlved sellises metsas isegi jalutada saaksid, on pöördumisele allakirjutanud mures.
Lageraielangid lähevad üha suuremaks
Üks pöördumisele allkirja andnud looduspiltnik ja tegelikult ka aktsiooni algataja Eleri Lopp-Valdma märgib, et mõte keskkonnaministrile kiri kirjutada sai teoks ennekõike soovist näidata nii otsustajatele kui avalikkusele, et on olemas ka selline päris arvukas loodusesõpradest huvigrupp, mille liikmed viibivad sageli metsades ning kes valutavad südant seal toimuva pärast.
„Allkirjade kogumine võttis vaid paar päeva, kõik olid meelsasti valmis aktsiooniga kaasa tulema ning usun, et valdav enamus ennast looduspiltnikuks pidavatest hobipildistajatest said kokku koondatud,” räägib Eleri Lopp-Valdma. „Kui puidutöösturite vastuargument näiteks turismiettevõtjate saadetud sarnasele pöördumisele oli, et aga neil on ju oma ärihuvid mängus, siis loodusfotograafidel seda pole, me käime metsas pildistamas siiski valdavalt hobi korras ja oma vabast ajast.”
Oma ja mõttekaaslaste kogemusele tuginedes märgib ta, et kõige räigem viimaste aastate muutus metsades on suurte lageraiealade tekkimine. Kui looduspiltnikel on sageli välja kujunenud oma piirkonnad, kus nad enamasti pildistamas käivad, siis Lopp-Valdma sõnul on tihtilugu valus vaadata, kuidas metsa võetakse veel ka sealt, kus võis juba arvata, et enam hullemaks minna ei saa.
„Me teame, kus pesitseb näiteks musträhn, händkakk või metsis ja kui neid raielanke vaadata, siis saab üha selgemaks, et need ja paljud teised liigid ei ela seda lihtsalt üle, sest neil pole enam kohta, kus pesitseda,” kirjeldab ta olukorda. „Soomes näiteks ongi jõutud juba selleni, et kakulised pesitsevad ainult inimeste valmistatud pesakastides, looduslikke nad enam ei leia.”
Murettekitav on tema hinnangul seegi, et pole enam näha metsa kui tervikut – tänapäeval võib ka linnainimene julgelt metsa minna, sest sellesse pole enam võimalik ära eksida, nendib Eleri Lopp-Valdna.
Looduspiltnikud paluvad vanu metsi hoida
„Väga paljud linnuliigid ja ka imetajad vajavad elupaigaks aga just vana loodusmetsa, kus on mitme puuliigi vanem põlvkond koos noorema järelkasvuga, kus on rohkem välja kujunenud alarinded ja nende liigiline mitmekesisus suurem, ning kus on enam välja kujunenud ühetaolist keskkonda rikastavaid nišše (häilusid, seisvaid ja lamavaid kõdupuid jne), mis on paljudele metsaliikidele olulised,” seisab pöördumises. „Kõrgema loodusväärtusega vanemates metsades tuleks rakendada püsimetsandust, mis lubab metsal pikema aja vältel kujuneda ja mille looduslik mitmekesisus on oluliselt suurem, kui 60 aastaga moodustuda jõuab.”
Paljud ministrile saadetud kirjale alla kirjutanud fotograafid on rahvusvaheliselt tunnustatud ja auhinnatud, kes on justkui Eesti diplomaadid ning visiitkaardid läbi piltide, kes loovad positiivset kuvandit Eestist kui loodushoidu väärtustavast riigist. Teiste hulgas ka Remo Savisaar, Sven Začek, Arne Ader, Ingmar Muusikus jt.
Viis loodusfotograafide poolt pakutud ettepanekut ning lahendust.
1. Miljööväärtuslike metsade (eestlaste mõttemaailmas metsaga seotud kindlad paigad, asulate ümbrus, talud, mis on ostetud metsa keskele jne) säilitamist kohustusliku püsimetsandusvõtete kasutamisega, et tagada looduslik mitmekesisus.
2. Üleüldise lindude kevad-suvise pesitsusrahu kehtestamine.
3. Üldise metsasuse indeksi ja miinimumpindala väljatöötamist ja seadustamist, mille väärtustest allapoole metsasus piirkonnas langeda ei või. Lisaks peaks olema veel "vahelduvuse" või "lubatud maksimaalse lageduse" indeks, mis tagaks naabermetsade läheduse.
4. Metsakoridoride nõude kehtestamine teatava kindla arvväärtusena, mitte pehme lubadusena.
5. Kümne kilomeetri kaugusel igast Eestimaa punktist (väljaspool linnalist asulat) asub vähemalt üks vähemalt saja-aastaste puudega mets.
„Iga täidetud punkt aitab kaasa Eesti looduse mitmekesisuse ja jätkusuutlikkuse kasvule. Eesti ei peaks käima sama teed, mida on käinud paljud teised Euroopa riigid, kus täna tegeletakse looduse taastamistöödega, kuna suur osa loodusest on juba hävitatud. Taastamine on sageli võimatu ja kordades kulukam kui olemasoleva säilitamine,” kirjutavad loodusfotograafid.
Varem on peamiselt kevad-suvise raierahu kehtesatmise soovi väljendanud pöördumised saatnud keskkonnaministeeriumile ja avalikkusele keskkonnaühendused, kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks ja turismiettevõtjad. Sisulisi, konkreetseid tegusid lubavaid vastuseid valitsusametnikelt pole ükski neist saanud.
Loe siit kogu pöördumist.
