Edasi seadis Madis kohe sammud raadiostuudiosse – pereraadio ülekannet polnud, kostus ainult kahin. Ka heliplaat ei mänginud.
“Sain aru, et välk on teinud pahandust,” meenutas ta.

Madise sõnul oli kärgatus ikka väga kõva, sest valvekaamerad olid pimedad, üks raadiovõimendi oli ära küpsenud ja arvuti ruuter oli saanud sellise tabamuse, et kõrbehaisu oli kõik täis.

“Kui äike järgi jäi julgesin üles torni ronida. Leidsin maast tuletõrjesignalisatsiooni ja seinakontaktide tükid, raadiosaatjad tornis küll töötasid, kuid signaal ei tulnud sisse,” jätkas Madis.

Rahaline kahju ei ole Oleviste koguduse hinnangul küll suur. Viga said pisiasjad, mida oli hulgim ja seetõttu läheb taastamisega aega.

“Kõige tähtsam on pereraadio tööle saada – sinna on vaja mõned seadmed veel juurde tellida,” sõnas Madis.

Ajaloost - tulekahju 1820. aastal

Ööl vastu 16. juunit süütas pikne ühe nurgatorni. 20-30 noormeest olid valmis üles ronima, et tuld kustutada, kuid ametivõimud, meenutades 1625. a. tulekahju tagajärgi naabermajadele käsutasid kõik ümbruskonna maju evakueerima.

Nurgatorn põles aeglaselt edasi. Süttisid teised tornid, lõi leegitsema peatorn, mis peagi alla köstrimajale langes. Põlemine kestis neli tundi.

Kirikus hävis kõik, sulasid metallesemed, kuumuses purunesid hauakivid, isegi kivist piilarid (kandesambad) said kannatada. Hävis 1771. a. Hallest ostetud orel.

Kirikust jäid alles ainult müürid ja hinnaline Oleviste raamatukogu, mis oli varjul võlvistikus käärkambri all.

Kiriku taastamist teostas tsaar Aleksander I ja hiljem Nikolai I. Alustati ehitamist. Kirik avati jumalateenistuseks 16. juunil 1840. a. 1833. a. ehitati kirikusse ahjud.

1931. a. 27. juulil süütas pikne taas peatorni. Tuli kustutati ning torn taastati endise plaani järgi. Kullatud rist ja munad olid aegade jooksul suitsunud. Need puhastati, kuid uuesti ei kullatud. Muna läbimõõt on 114 cm. Torni kõrgus maast on praegu 123,7 m.

Oleviste kirik peale 1820. aasta suurt põlengut

Allikas: Oleviste kogudus