Kuna tualettruumid on leebelt öeldes isikliku loomuga paigad, siis jäävad nad meelde. Võin ausalt öelda, et mäletan mõningaid tualette paremini kui terveid linnu.
Külastasin hiljuti üht poolikut uusarendust endises Patarei vanglas. Kui varasem Tallinna kinnisvaraarenduste tüüpiline elutsükkel järgis loogikat „puumaja–mõistatuslik tulekahju–tasuline parkla–uusarendus“, siis nüüd on juba mõnda aega ka variant „räämas tööstusala–euroalustest kokku löödud kümneeurose burksi- ja käsitöödžinni ala–sajaeuroste jõuluehete poed“. Ei midagi päris uut, aga ikkagi hämmastas, kui igerik üks ühine tualettruum oli terve kompleksi peale, mis peale hipsterite neelab ka üsna palju turiste. Meenus kuulus stseen, kuidas aastal 1997 Jaapanist naasnud president Lennart Meri ajakirjanikud lennujaama WCsse viis.
