Restorani või kultuuriüritusele sisenemiseks tuleb Eestis esitada koroonapass, kiirtesti tulemus arvesse ei lähe. Poliitikute seas on nüüd arutusel kiirtestide kasutuselevõtt, mida juba pruugitakse koolides ja seda kasutavad ka paljud tööandjad. Küsime nüüd lugejatelt, mida teie kiirtestidest arvate...

| SÕNA SEKKA | Kui hakkan ette võtma midagi, millega võivad kaasneda sekeldused, ütleb mu ema vahel: “Istu kodus ja ole vait!” Selline perekondlik sisenali, mis tähendab, et ära hakka jamama – tüli on rohkem kui kasu.

Sellest artikli pealkirjast huvitab meid aga rohkem „Ämblikmehe” uusversioon. Film „Don't Look Up”, mis hollivuudliku mastaapsusega räägib uskmatusest maailmalõpu käegakatsutavusse jääb esimesele linateosele ka kõvasti alla.

Valitsus kaalub täiendavaid meetmeid, et toetada inimesi, keda on aasta algul löönud hiidsuured elektri-, kaugkütte- ja gaasiarved. Lahendusi on avalikkuses pakutud alates riiklikest piirhindadest kuni tarbijale n-ö peo peale raha maksmiseni. Küsisime lugejailt, milline võimalus tundub neile parim.

| KOLUMN | Aasta alguses on kombeks tulevikult ikka miskit oodata. Oma naiivsuses ootame ja loodame pigem head. Palgatõusu, toredaid reise, mõnusat puhkust, lõbusaid pidusid, head ilma kogu suveks võis lausa müstilist lotovõitu, mis vabastaks kõigist tüütutest kohustustest.

Kas Venemaa -poolne sõjaga ähvardamine on tõsine või see on lihtsalt bluff? Raske öelda, kuid sellele küsimusele vastab pigem Ukraina, mitte NATO.

| PANIN TÄHELE | Igas väljaandes, kirjastuses jne on palgal toimetajad. Nad peaksid teadma, kui pikk on lause, mida inimene lugeda ja haarata suudab, kuidas eraldada dialoogi jutustaja tekstist, kui pikk on normaalne lõik ja kuidas kasutada taandridu.

| KOLUMN | Võid küüned ära lõigata, nina nuusata, sõrmuse korraks sõrmest sikutada: pärast pühi hommikul kaalule astudes kõnelevad numbrid tõesti halastamatut keelt – üleliigsed kilogrammid.

| TUTTAV TUNNE | Kellele on mõeldud riik, kelle heaks töötab valitsus, milleks on mõeldud lasteaed, mida õpetab lastele kool, kelle huve kaitseb linnavalitsus, kellele kirjutavad ajakirjanikud, milleks on riigil ettevõtted?

Kui lihaga pole isevarustatus kümnendi jooksul palju muutunud, siis nii munade, kartuli kui ka köögivilja puhul on see vähenenud.

Naljahambad juba pakuvad välja, et pangad hakkavad elektri- ja bensiiniarveid liisingusse võtma, või et pole kaunimat kinki daamile, kui tasuda tema elektriarve.

| SÕNA SEKKA | Igapäevane toit on olnud liiga odav. See on fakt, mille vastu ei saa.

Kirjutan juhtumist, mille üldnimetaja võiks ehk olla tavaline kapitalism, aga mis samas sarnaneb üsna üks ühele tavaolukordadega Nõukogude Eesti raudteel.

Kas hommikul ärgates peab hakkama joonelt maailma parandama ja eesmärke täitma? Või tohib lasta päeval kulgeda isevoolu ning istuda kohvitassiga kiiktoolis, piiludes aknast linnukesi?

Praegusel ajastul, kus inimesed põrnitsevad oma mitmesajaeuroseid detsembrikuu elektriarveid nagu mürkmadu konna, omandab erilise tähtsuse vana ja tuntud komme – et hoida oma sotsiaalseid suhteid, tuleb minna külla.

Uudistes on aeg-ajalt kuulda, kuidas mõni härrasmees on kellelegi põhjustanud füüsilist valu, on joobetunnustega roolis olles auto üle kontrolli kaotanud ja muid ebamõistlikke tegusid ehk lollusi korda saatnud. Mõistagi pussitavad härrad üksteist ühise joomingu käigus.

Looduse kuningas on poe tühjendanud. Kõik on ostukärus vangis, mets koos ahvide ja elevantidega.

| KOLUMN | Aluseks võtan meie ministrite valdkonnad. Selleks pidin valitsuse veebilehelt natuke spikerdama, millised ministrikohad tänapäeval üldse olemas on.

Uusaastani on jäänud mõni päev ja aeg on teha kokkuvõtteid 2021. aastast. Tõenäoliselt mõtleb meist igaüks korraks tagasi lõppeva aastaringi peale, milline see tema jaoks kokkuvõttes oli. Küsime nüüd lugejatelt abi, et anda hinnang 2021. aastale – milline oli see just teie jaoks isiklikult?

Jõululoo peategelasse suhtumine näikse praegusel ajal sarnaselt maatriksmaailmale sõltuvat “tableti värvist”, mida on võetud maailmapildi kujundajaks, kirjutab vaimulik ja eetik Meego Remmel.

Vaeseid oli kombeks nimetada “nendeks, kellel pole midagi”. Aga 2011. aastal oli rohkem kui 95 protsendil vaesuspiirist allpool olevatest Ameerika majapidamistest elekter, veevärk, vesiklosett, külmik, pliit ja värviteler.