Surnud koolid laiutavad õõvastavate tondilossidena

Praegu, mil sajad koolid end rõõmsalt lõpuaktusteks ehivad, magab hulk koolimaju aga sügavat surmaund. Nad seisavad tühjalt, aknaavad süngelt mustad ning nõgeste ja võilillede puhmad lennukalt vohamas.

Neisse majadesse pole aastaid kellelgi asja olnud. Ja kardetavasti ei ole ka edaspidi. Ajahammas jätkab seinte kallal segamatult oma puremistööd.

Viimase 15 aasta jooksul on Eestis suletud ligikaudu 150 kooli. Õnneks ei ole suurem osa neist ämblikuvõrkudesse mattunud ning nende katuse all on vähemalt mingitki saginat
märgata.

Enamasti on end koolihoonesse sisse seadnud raamatukogu, külakeskus, muuseum, arstipunkt või lasteaed, aga ka näiteks kasutatud riiete pood, kogudus ja Kaitseliidu kohalik malev, mõni koolimaja on müüdud korteriteks.

Miks on mõne koolimaja saatus nukram kui teisel? Kas kooli surm tähendab ka külaelu soikumist? Maaleht sõitis mööda Eestimaad ringi ja uuris asja.

Kõik on majas laste ootel

Kõik on olemas – õpikud ja tahvlid, lambid ja kardinad, lauad ja toolid. Kai Tingas, Annikvere põhikooli endine õpilane ja õpetaja, võiks vabalt kriidi kätte võtta ning tundi alustada.

Ent õpilasi ei ole ega tule. Ehkki kahekordne paekivimaja seisab juba tosin aastat täpselt sellisena, nagu ta omal ajal maha jäeti. Justkui ootaks.

“Häbiasi, et see kool niimoodi tühjana seisab,” kostab Kai Tingas. Siin õppisid tema isa ja vanaisa ning ema oli samas hiljem õpetajaks. Tingase esimene mälestus Annikvere koolist pärineb
päevast, mil ta kolmeaastase pisi­piigana ema kõrval koolimajja läks, et neljanda klassi õpilastele pioneeriks saamise aktus teha.

“Maja tundus siis tohutuna, lapsi sagis meeletult palju ringi,” meenutab Tingas. Ta mäletab ka muud – kuidas lapsed markantset muusikaõpetajat kiusasid, lõunaks kartuleid koorisid, kooliaias peenraid rohisid ja välisseinale kinnitatud redelil turnisid. Iga nurk majas ja aias on tuttav.

Tingase meelest võiks sellesse rohkem kui sajandivanusesse hoonesse asutada muuseumi, kus oleks talletatud kohalik hariduslugu. Naise eestvõttel on ka vallajuhtide poole pöördutud, et nad majaga midagi ette võtaksid, aga seni tulutult.

Lääne-Virumaa Vihula valla­vanem Madis Praks möönab, et suuremaid plaane hoonega ei ole. “Mõned inimesed on maja vastu huvi tundnud ja rääkinud selle ümbertegemisest majutusasutuseks või tootmisettevõtteks, aga koos majanduskriisiga on nad kadunud,” kostab Praks.

Tagulas on kits kärneriks

“Siin see vana koolimaja ongi, täitsa läbi omadega,” näitavad Tagula bussipeatuses bussi ootavad naised. Ja nende näod muutuvad kurvaks.

Avanev vaatepilt on vastakas. Üle kõrgeks kasvanud rohu paistab mustavate aknaaukudega puumaja, millest võib vaid aimata kunagist hiilgust. Ja kontrastiks rohus mõnusalt heina nosiv kits. Kits tunneb end hästi, Valgamaa Tõlliste valla Tagula endise algkooli hoone aga väga sandisti.

Kuna uksi ega aknaid ees pole, keelumärki ka mitte, tundub see 2001. aastal suletud kool eikellegioma. Põrandad on klaasikildudest lookas, ahjud sisse kukkunud või kohe-kohe kukkumas. Veel peab vastu teisele korrusele viiv puutrepp. Vana raadioskelett lösutab aknalaual.

Klassiruumi seina ääres rivis on kolm veinipudelit sildiga Kult ja üks Kapteni viin. Ju on siin hiljuti mõnusalt aega veedetud.

Tõlliste abivallavanem Mati Raud tunnistab, et hoone on küla häbiplekiks muutunud. Ent kuna see kuulub eraomanikule, saab vald piirduda vaid ettekirjutustega. Seni seda veel tehtud pole.

“Alguses ostis maja vallalt üks kohalik vend, kes müüs selle filmimees Rao Heidmetsale,” teab abivallavanem.

Rao Heidmets ohkab, kui kuuleb Maalehe pärimist. Tema ostis maja endale suvekoduks, kuid leidis peagi Tallinna ligidalt sobivama ja Tagula vastu huvi kadus. Heidmets on otsinud uut ostjat, kuid seni edutult. Mida aeg edasi, seda vähem midagi müüa on.

“Ei teagi, mida peale hakata, mulle teda vaja ei ole,” ohkab mees taas.

Terve elu koolitööl

“Töötasin siin kooli esimesest päevast viimaseni, 1949–2000, kokku üle 50 aasta, ja see oli mu ainuke töökoht,” meenutab kohe Loosi koolimaja kõrval elav Maimu Kenk, kes on olnud nii koristaja, pesupesija kui ka söögi­tegija.

Kengi sõnul alustasid vallamehed Võrumaale Vastseliina valda koolimaja ehitamist eelmise Eesti Vabariigi ajal. Kui kool 1949. aastal viimaks uksed avas, oli õpilasi ligi paarsada. Enne sulgemist aga 30.

Kengi arvates võinuks kool ehk kauemgi vastu pidada, aga kuna lapsi kippus väheks jääma, toodi siia linnast õppima ka neid, keda seal eriti näha ei tahetud. Natuke pahasid poisse. Seetõttu pani nii mõnigi kohalik, kes võinuks oma lapsed Loosile tuua, nad mõnesse teise ümbruskonna kooli.

Hoone praegune omanik on spordiklubi Reval Sport, kes algul kasutas maja laagrite toimumise kohana. Viimastel aastatel on see tegevus aga soikunud.

“Oleme rohkem oma Tallinna projektidele keskendunud,” möönab spordiklubi majandusjuht Helari Tamtik. “Kui leiduks ostja, müüksime maja maha või annaksime rendile.”

Elevus on Ulvi põhikoolist kadunud

Lopsakas sirelipõõsas tunneb rõõmu, et teed, mille kõrval ta kasvab, tallatakse harva. Nüüd saab ta oksad suisa tee keskele sirutada ega pea pügajaid kartma.

Tee viib Ulvi põhikooli juurde, kuhu inimestel pole mitu aastat asja olnud. Ustel ripuvad tabalukud. Nõgesed ja võililled tunnevad end sama mõnusalt kui helelillade õitega sirelipuhmas. Keegi ei keela neil vohada.

2003. aastal otsustasid Ida-Virumaa Avinurme valla juhid, et ei jaksa oma kaht kooli – Ulvi põhikooli ja Avinurme gümnaasiumi – üleval pidada ning otsustasid väiksema kooli sulgeda. Õpilasi oli seal tol hetkel 46.

“Mõtlesime, kas muuta kool algkooliks, aga loobusime,” nendib vallavanem Indrek Kullam. “Oleks hoone heas seisukorras, siis ehk veel, aga ta ju polnud. Ka vanemad hakkasid juba enne sulgemist lapsi koolist ära võtma – küllap tundsid, et õpetamise kvaliteet pole tugev.”

Esiti jätkus lastest tühjaks jäänud hoones tegevust küll – seal hakkasid koos käima kohalikud pensionärid. Aga kui nende eestvedaja tööst loobus, jäi ka seltsielu soiku ning maja tühjaks.

“Muidugi tahaksime, et hoone kasutust leiaks, aga keegi pole selle vastu huvi tundnud,” kostab Indrek Kullam.

Õnneks on Ulvi küla piisavalt suur, nii et kohalik elu pole kooli sulgemise tõttu soikunud, väljasuremisest rääkimata.

“Aga elevus, mis lastega kaasneb, on külast kindlasti kadunud,” tõdeb vallavanem.

Endine õpetaja käib iga päev kodukoolist mööda

Ligi poolteist sajandit tagasi ehitatud Aravu koolihoone Tartumaal Meeksi vallas jäi tühjaks juba 1971. aastal, kui õpilaste arv oli kahanenud kaheksani. 1954. a noore naisena sinna kooli õpetajaks läinud Hilda Tensoni pedagoogikarjäär oli sellega otsas. Ta valiti siis küll kohe külanõukogu esimeheks, aga see amet naisele ei istunud ning 1985 jäi ta pensionile.

Hilda Tensoni kodu asub mahajäetud koolihoone lähedal ning iga päev posti järel käies tuleb tal sealt mööduda. Metsistunud kooliaed, kus kunagi kasvatati imeilusaid lilli, mida õpilased kojugi viia tohtisid, teeb tal meele kurvaks.

Tõsi, kooli sulgemise järel käis hoones veel mitu aastat vilgas elu. Kõigepealt pandi majja elama seadustega pahuksisse sattunud poisid, nn miilitsa lastetoa hoolealused. Seejärel kolis hoonesse tollane kolhoosiesimees. Ja lõpuks elasid majas Karpaatidest pärit töömehed, kes ehitasid kolhoosis lauta ja töökoda.

Vald müüs koolihoone 1998. aastal erakätesse ning praeguseks on majal juba neljas omanik. Maalehe andmetel on tegu välismaal elava hollandlanna Elisabeth-Rose Maria Meissner von Hohenmeissiga, kellega toimetusel ei õnnestunud ühendust saada. Ka vald pole naisest rohkem midagi kuulnud.

Koolist alles vaid kaev

Tartu valla Tammistu külas jäi koolimaja tühjaks aastal 1975, mil sealsed lapsed Kõrveküla kooli üle viidi. 1993 avati ühes kortermajas veel küll algkool, kus õppis ligi 30 last, kuid kooli jätkus aastani 2000, mil õpilasi oli jäänud vähem kui kümme.

Nüüdseks pole kunagisest uhkest koolihoonest midagi järel. Üle kümne aasta tagasi lükati see varisemis- ja tuleohtlikuna lihtsalt kokku ning maja asemel on tükk rohumaad. Kohalikele, kes kunagi seal asunud majas on õppinud, ei mahu juhtunu pähe.

“Tammistu inimestele on see väga hinge läinud, siit mööda kõndides on alati kurb tunne,” räägivad kohalikud külanaised ja teevad ekskursiooni kunagise kooli territooriumile.

Iluaiast, kus õitsesid lilled ja mille katselappidel kasvatasid lapsed nii tuntud kui ka haruldasi taimi, on saanud sõna otseses mõttes džungel. Mõned toonased taimed on suutnud aga siiani vastu pidada ja naised tunnevad oma kooliaegsest aiatööajast ära näiteks sahhalini kirburohu.

Ühtäkki satume džunglis silmitsi kaevuga, mis on ainuke töötav asi tollest koolist. Naised pumpavad mõne korra, ja puhas vesi tulebki. Kaevust on kasu veel tänagi – siit viiakse ämbritega vett teisel pool teed asuvasse kultuurimajja, kus veesüsteem puudub.

Tammistu külarahva sõnul oli koolimaja omal ajal küla kõige ilusam puumaja.

“Inimesed näevad veel uneski seda maja ja et nad selles ringi jooksevad,” räägivad külanaised kurvalt olematusse vaadates.

Kurenurmes jäid kured laisaks

Kurenurme kool Võrumaal Sõmerpalu vallas lõpetas laste vähesuse tõttu töö 2001. aastal. Kuigi kurepesi ümbruskonnas jagub, ei kippunud nad lapsi noka vahel tooma.

Kui ise ei näeks, ei usukski, et kaheksa aastaga on koolimaja nii ära lagunenud.

Osa aknaklaase puruks, aknad ja vihmaveetorud ripnemas. Rohelised ahjud lagunevad, kohati on põrandad sisse langenud. Klassiruumides lahtised koolikapid, põrandal vihikud-raamatud.

Kunagise koolisaali lavaäärel konutab unustatuna klaasikildude vahel neerude õppemakett, selle kõrval venekeelne õpik ja elektrikilbi osad. Lava kohal seinal meenutab noodijoontega tahvel ehk ooperilaulja Väino Puurat, kes ses koolis esimesed noodid selgeks õppis.

Hoone omanik on AS Kuvvas, mille esindaja ei soovinud oma nime lehes avaldada. Tema sõnul osteti maja algselt firma tööliste majutamiseks, aga nüüd on vajadus tööjõu järele vähenenud ning maja kulud liiga suured. “Sellistel hoonetel pole tänasel Eestimaal mõtet,” kostab Kuvvase esindaja. “Oleme seda koolimaja isegi niisama ära pakkunud, aga keegi pole tahtnud. Ka kogukond on seda meelt, et võib rüüstata ja lammutada. Aga rüüstajaid ei jõua keegi pidurdada ega valvata.”

Abivallavanem Aare Hollo sõnul ei saa vald sundida omanikku hoonet korda tegema ega lammutama. Küll on plaanis saata omanikule ettekirjutus, et ta tagaks maja ohutuse, näiteks tulekahju suhtes, samuti nõuda ümbruse kordategemist.

Vättale lubati tervisekeskust

Vastse omaniku plaanid oma valdusega, 2001. aastal suletud Vätta algkooli hoonega, olid liigagi ilusad ja uhked.

Selles avaras majas Saaremaal Pihtla vallas pidi uksed avama tervisekeskus, kuhu tooksid ravimuda lennukid otse Itaaliast. Mere lähedus ja imelised vaated pidid rahvast trobikonnana ligi meelitama.

Plaanide esitajat, vene nimega mandrimeest, kes hoone 2006. aastal korraliku hinnaga ära ostis, pole hiljem nähtud. Selle asemel pillutavad seinad krohvitükke ja katuse all murenevad trepid.

“Mina pole seda meest kordagi näinud,” tunnistab Pihtla abivallavanem Endel Pank. “Aga hoone vääriks kahtlemata kordategemist, praegune seis on ikka väga kurb. Oleme juba arutanud, milliseid sanktsioone saaksime omaniku suhtes rakendada.”

Maja müümata jätmine poleks vallavanem Tõnu Hüti sõnul aga kõne allagi tulnud. “Vallal polnud sellist raha, et ise majaga midagi ette võtta,” kostab Hütt. “Meie oleksime tahtnud, et seal kool edasi tegutseks, aga polnud ju lapsi.”

Enne sulgemist õppis Vättal alla kümne lapse, kes läksid Pihtla ja Kuressaare koolidesse. “Kool suri lihtsalt välja,” nendib Endel Pank. “Aga küla mitte – külaelanike arv pole kindlasti vähenenud.”

Hoone praeguse omanikuga ei õnnestunud Maalehel ühendust saada.