Vaikimine kuld, rääkimine hõbe…

Oleks ma teadnud, et selline surmatont ringi liigub, mis mul pool tuhat siga enesega kaasa viib, oleksin ehk suutnud selle tõve hoolikamate ettevaatusabinõudega oma laudast eemal hoida, ohkas üks murest murtud seakasvataja.

Tema pole ainuke, kes selliseid olekseid pillub ja nüüd sadu tuhandeid kroone kahjusid kokku loeb.

Keegi ei tea, kui palju on neid sigalaid, kus loomade äge kõhulahtisustõbi on teinud suurt laastamistööd. Kui palju tuhandeid sigu on läinud looja karja, ei tea isegi veterinaarametnikud.

Seda seepärast, et seakasvatajad ei julge neid teavitada. Ja sellest, mida nad teavadki, ei taha rääkida. See on väga tundlik teema, parem, kui me seda ei puutuks, soovitas üks kõrge riigiametnik ajakirjanikule. Andes mõista, et tegu on tühise haigusega tuhandete seast, mis aeg-ajalt ikka kimbutab.

Mida seakasvatajad siis kardavad? Ühe julgema kahjukannatanu sõnul, kes ka rääkida julges, kardavad nad turukaotust. Et kui su laudas selgub olevat mingi äge tõbi, võivad ametnikud loomade ja liha müügi ära lõpetada.

Diagnoosid ja uuringud võivad aga mine tea kui kaua aega võtta. Parem haiguspuhang vaikides üle elada ja edasi toimetada.

Samuti pole su nimi siis kolleegide (loe: konkurentide) silmis häbipostis. Kes siis tahaks oma pead pakule panna. Kardetakse ka Venemaa turu ärakukkumist, kui nood meil möllavast haigusest teada saavad.

Nii ongi surmatont saanud meie sigalates vabalt ringi uidata. Võtnud väiksemast karjast väiksema, suuremast suurema ampsu. Ja järgmisesse edasi vuhisenud. Sest teda pole osatud kartagi.

Kui seakasvatajad oma kahjud kokku loevad, selgub kurb tõsiasi, et vaikimine polegi kuld olnud. Isegi kassikuld mitte.