Eesti, mis riik see on?
Üht-teist küsija muidugi teadis — näiteks kus on Eesti asukoht gloobusel. Samuti seda, et eestlasi on miljon ning et meie riik on üsna noor. Hakkasin mõtlema, millise infoga tuttava teadmisi täiendada.
Kunagi olime kartulivabariik. Aga nüüd? Kartulikrõpsudki pole kohalikust toorainest ning poest ostetud sea- ja veiseliha ei pruugi olla eestimaist päritolu. Ehk oleme nüüd hoopis piimariik? Ise lüpsame ja ise joome, kui me just K-kohukesi ei valmista.
Turism! Meil on vinge ajalugu ja UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv Tallinna vanalinn. Meil on spaad ja ratsudega talud. Ja golfiväljakud.
“Inglise poissmehed, kes ööklubidest väga lugu peavad, on teil ka,” lisas välismaalasest tuttav.
Toompea-taoline kindlusküngas on teisteski riikides. Mullitavaid vanne ja basseine saab samuti mujal nautida. Sõit hobuse seljas ning paar golfiväljakut ei tee Eestist veel turismiriiki.
“Kui teil oleksid sadulatega ratsasead, oleks see midagi erakordset,” pakkus tuttav. “Nende pärast tasuks siia
tulla.”
Aga siis meenusid mulle hiied, pühad allikad ja ohvrikivid. Need asjad panid mu tuttaval silmad särama. Selliseid asju näeb mujal harva.
Viisin ta Saula hiide Siniallika juurde ja näitasin Euroopa suurima lohuarvuga Assaku nõiakivi. Jutustasin pärimusi lisaks, ning oh üllatust! Eesti muutus mu tuttavale põnevaks. Tasus siia tulla.
“Tahaks midagi eestimaist mälestuseks kaasa osta,” ütles ta keset kaubanduskeskust. Olin jälle kimbatuses. Kauplus kaupluse kõrval, aga ei midagi kodumaist.
Lõpuks leidsime — eesti sepa taotud küünlajala. Aga mina mõtlesin veel tükk aega pärast tuttava lahkumist, et millises riigis ma ikkagi elan.
