Itaalia insenerid soovitasid, et täiskiiruse võiks saavutada alles kolmapäevaks. Mõtteviisist, et tööviis tuleb võimalikult kohendada inimese loomulikule rütmile, värskusele ja väsimusele, minimeerimaks praaki ja maksimeerimaks produktiivsust, lähtub ka tänapäevane industriaalse tootmise korraldus.

Et ei tekiks frustratsiooni

Prantsuse kuulus 35tunnine töönädal ei ole tööliste “laiskusest” tingitud, vaid sellest, et keerulise ja täpse töö puhul on poolemillimeetrine viga kaugelt liiga suur, peab inimene olema puhanud.

See kehtib ka väljaspool tootmist. Õpetaja – või ülikooli õppejõud – suudab mõttega läbi lugeda ainult teatud hulga teksti, pärast seda peab olema aega mõistuse värskendamiseks.

Teenindaja, kes on olnud liiga kaua jalul ja liiga paljude inimestega suhelnud, muutub tihti salvavaks ning unustab mõnikord ära, kus mingi kaup asub. Ajakirjanik mõtleb, et “äkki saan telefoni või e-maili teel ka kõik teada”. Soov koju kallite juurde jõuda on suur. Kui seda kõike ei saa, tekib frustratsioon.

Nii nagu ei ole vaja teha samas rütmis tööpäevi, ei ole vaja ka venitada tööpäeva pikkust väljapoole ühe inimese võimalikku maksimaalset tootmisjõudu.

Kahe kaheksatunnise vahetuse asemel võib teha kolm kuuetunnist, tulemiks on tõusnud produktiivsus, sellest lähtuvalt rohkem toodetud väärtust, rohkem palka ja rohkem tööga hõivatud inimesi.

Selleks et välja mõelda Eesti Nokiat, on vaja inimesi, kes ei ole pidevalt hõivatud juba olemasoleva tegevusega. Selleks et “elukestev õpe” ei tuleks uneajast, on vaja töö–kodu dihhotoomia juurde veel mingeid hetki.

Selleks et toota Eesti Nokiat, on vaja väljaõppinud töölisi, kes saavad täielikult tehtavale keskenduda, kes ei tule koolisüsteemist, kus kogu aeg oli suunatud “uue omandamisele”, mõtlemiseks aega ei olnud ja väsimus oli norm.

Inimene pole töötav loom

Kaasaegne tehnoloogia on meid tegelikult vabastanud suurest hulgast rutiinsetest tegevustest, seda vaba aega saab kasutada nii taastumiseks kui selliseks oma elu osaks, mis ei ole töö. Inimene ei ole ainult töötav loom, ta on ka loominguline, armastav, esteetilise meelega, kultuuriline olevus.

Vabastades inimese orwellilikust – “teen veel rohkem tööd” – nõiaringist, loome aega mitte ainult oma lapsega mängimiseks, vaid ka riigieelarve lugemiseks. Sõpradega kunstinäitusel käimiseks. Ametiühingu loomiseks.

Aega jääb kõigeks selleks, mida nimetatakse kodanikuühiskonnaks ja mis on vaba ning demokraatliku riigi toimimise eelduseks.