HOMSES MAALEHES: Miks me vee äärde ei pääse?

Kallasrajale ligipääsu tagamise kohustus on maaomanikele kehtinud juba üle kahekümne aasta, kuid endiselt leiab kohti, kus tee vee äärde tõkestavad tarad, müürid või kanalid.

Ühel jaanuariõhtul leidsin, et oleks aeg teha väike talvematk, jalutada Tartust mööda Emajõe paremkallast ülesvoolu. Esimesed paar kilomeetrit polnud väga vigagi, kuid õige pea tekkisid takistused – kraavid. Eriti lai kraav tuli teele Tähtvere vallas Ööbiku tänava kandis. Õnneks oli pakane loodusliku külmasilla tekitanud.

Vorbuse küla Jõerahu uusasula servas oli aga kraavis lahtine vesi, ümber kraavi minekut takistas aed, ja ka mõnisada meetrit edasi, lagunenud kõrtsi juures ulatus jõeni varbaed. Kui üritasin kõrtsi kõrvalt mööda tänavat edasi minna, tormas mulle haukudes vastu suur must koer. Lõpuks ei jäänud muud võimalust, kui pidin ringi ümber küla, mööda aasa lumes kahlama, paarisajameetrise kallasrajal jalutamise asemel paarikilomeetrise ringi tegema ning lootma, et koer sinna järele ei tule.

Pikemalt loe kallasradadest homsest Maalehest!