Kõige parem on õpetaja, kelle õpetusi ja sõnu ka 40 aastat hiljem meenutad, neist leiab üha uut mõtteainet. Minu jaoks oli selline inimene Grigori Kromanov, ta oli lavakas mu kursuse- ehk siis kuuenda lennu kursuse juhendaja. Kui Voldemar Panso − ka mu õpetaja − kärkis, paukus ja põristas trummi, siis Kromanov mõjus oma vaikiva tarkusega. Ja just tema öeldu aitab siiani elu mõtestada.
