Mida vajame sujuvaks põlvkondade vahetuseks Eesti põllumajanduses?
Riigikogu konverentsisaalis 23. oktoobril toimuval konverentsil “Aasta põllumees 2018” räägitakse põlvkondade vahetusest. Räägivad noored ettevõtjad ise. Konverentsil saame teada, mis on innustanud noori põllumajandusega tegelema ja mis on olnud suurimad väljakutsed.
Statistikaameti andmetel oli 2016. aastal Eestis 16 696 põllumajandusüksust, mida on 2007. aastaga võrreldes kolmandiku võrra vähem.
Pea pooled põllumajandusettevõtete juhtidest on üle 55 aasta vanad ning enam kui veerand neist on seejuures ületanud 65. eluaasta künnise ehk 4600 põllumajandusjuhti on juba pensionieas. Alla 45 aasta vanuste juhtide osakaal oli pisut üle veerandi.
Siia kõrvale saame panna maaülikooli MAK 2007–2014 püsihindamise aruannetest selguva asjaolu, et noore taluniku toetuse abil alustavaid ettevõtteid on olnud aastas keskmiselt sadakond ehk 1,3 protsenti majapidamistest.
Euroopa Liidu kontekstis on Eesti olukord suhteliselt hea – noorte juhtide osakaal on meil ELi keskmisest kõrgem ja vanemate põllumeeste osakaal keskmisel tasemel. Kuigi ka ülaltoodud andmed näitavad, et arengud põllumajandusjuhtide vanuselises struktuuris on olnud positiivsed, siis tõenäoliselt pole vaatamata põllumajandusüksuste arvu jätkuvale langusele sektorisse sisenevate noortalunike arv piisav vanema põlvkonna asendamiseks ja sujuvaks põlvkondade vahetuseks.
Muuseas, kõikidest põllumajandusettevõtete ja talude juhtidest vaid kolmandik olid 2016. aastal naised. Kahjuks on naiste osakaal väiksem just nooremate juhtide hulgas.
Põlvkondade vahetuse võtmeküsimused
Ilmselt kõige olulisem on, kas põllumajandussektor pakub noortele tulevikus piisavalt kindlat sissetulekut, mis suudab konkureerida teiste tegevusaladega.
Vähem tähtis pole küsimus, kuidas tagada sellised tingimused, et noored suudaksid ettevõtluse arendamiseks kaasata piisavalt kapitali, et põllumajandusäris tegevust alustada ning toime tulla. Terviklikku lahendust pole ka kriisi- ja riskijuhtimise küsimustele, mis on otseselt seotud noorte kindlustundega sektorisse investeerida.
Oluline on seegi, et maapiirkondade taristu nii teede, elektri- ja internetiühenduse, koolide, lasteaedade, huvitegevuse võimaluste näol oleks piisav selleks, et noor sooviks oma elu ja tööd siduda maaelu ja põllumajandusega. Tähtis on ka põllumajandusharidus, põllumajanduse maine, põllumajanduse digiteerimine, maaküsimused jms.
Põlvkonnad saavad vahetuda peamiselt kaht moodi – uute alustavate ettevõtjate tuleku või olemasolevate ettevõtete juhtimise üleandmise teel. Mõistetavalt on noored ettevõtjad väga erinevates olukordades ning ka vajadused erinevad märkimisväärselt.
Alustava tootja kasvuraskused
Juba üsna pikalt on noori põllumajandustootjaid sektorisse meelitatud maaelu arengukava raames antava noortaluniku toetusega. 40 000 euro suurune rahasüst on summa, mis justkui lubaks tegevusega alustada, samas on selge, et see toetus saab olla tõesti vaid esimeseks tõukeks.
Alustajatele on oluline tegevusala valik ja oma ressursside ning võimaluste õige hindamine. Noortalunike starditoetuse puhul tundub, et kõige populaarsemad tegevusalad on mesindus, lihaveisekasvatus ja köögiviljakasvatus.
Arvestades alustavate ettevõtjate kasutada olevat piiratud maaressurssi, on mesindus või puu- ja köögiviljakasvatus mõistlik valik, kuid ka nendes valdkondades on investeeringuvajadus suur. 40 000 eurost ei piisa selleks, et teha tervikinvesteering tehnoloogiasse, logistikasse ja turundusse.
Käsitöönduslik tootmine pakub entusiastlikele noortele kindlasti algul rõõmu, kuid töörõõmuga peab kaasas käima ka tegevuse piisav tulukus. Lihaveisekasvatuses kujuneb aga suureks väljakutseks tootmistsükli pikkus.
Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku tõsta alustavate tootjate starditoetus 100 000 euroni. Samas peaks toetuse piirmäära suurendamisega kaasas käima ka taotlejate parem nõustamine tegevussuuna valiku ja äriplaani koostamise kohta ning tihedam sõel toetatavate projektide valikul.
Kaalumist väärib ka maaülikooli teadlaste ettepanek, et noorte alustavate tootjate toetamise puhul võiks kasutada kombinatsiooni toetusest ja stardilaenust. See aitaks tagada läbimõeldumad ja terviklikumad projektid ning loodud ettevõtted kujunevad tõenäoliselt elujõulisemaks. Ka komisjon lubab stardiabi kombineerida rahastamisvahenditega.
Maaülikool on oma uuringus samuti tõdenud, et alustavatele ettevõtjatele on kõige efektiivsem ja olulisem spetsiifiline stardilaen või teatud juhtudel ka Eestis vähetuntud omakapitaliinvesteering.
Põllumajandusettevõtte ülevõtmine
Õnneks on põllumajandussektori kogunemistel üha rohkem näha noori põllumehi, kes on tegevust alustanud oma vanemate ettevõttes ning on valmis ettevõtte juhtimise aja jooksul üle võtma.
Kui noor ettevõtja on tegutseva talu või ettevõtte oma vanematelt üle võtnud, algab ettevõttes tõenäoliselt laienemis- ja kasvufaas ning sellel juhul on kõige efektiivsem finantstoode investeeringute rahastamiseks pikaajaline laen või garantii.
Samas põllumajandusinvesteeringute pikaajalisust arvestades on probleemiks, et pangad ei paku piisavalt pikki investeerimislaene.
Põllumajandussektoris on üks enam levinud probleem ka tagatiste puudus, mistõttu on maaelu arengukavast rahastatavate finantsinstrumentide järgi reaalne vajadus ka tulevikus kindlasti olemas.
Teatud võimalused on ka investeeringutoetuste suunamiseks ja noorte ettevõtjate eelistamiseks. See tähendab aga suurt väljakutset hindamiskriteeriumide tasakaalustamisel, mis pole alati õnnestunud.
Niisiis vajame tõhusaid meetmeid, mis aitavad kaasa põlvkondade vahetusele.
Põllumajanduskoda toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut, mille kohaselt peavad riigid suunama vähemalt kaks protsenti otsetoetustest noortele põllumajandustootjatele, et aidata neil tegevust alustada. Lisaks sellele on oluline, et noorte põllumeeste tegevuse soodustamisel rakendataks terviklikku lähenemist ÜPP meetmete raames ning soodustatakse noorte ligipääsu kapitalile.
