Ameerika naarits

Kodused aiatööd pole just minu lemmikud, aga kui on soov omakasvatatud toitu süüa, oma peenralt maasikaid võtta, põõsast marju korjata, kirsse, ploome ja õunu noppida, siis tuleb selle nimel pingutada. Kogu aeg on nii olnud ja pidevalt kahanevas mahus see ka jätkub.

Üks teine kutse on nii võimas, et löön valutava selja sirgu, viskan aiahargi kuuri ja lähen... Kevadet ei saa ainult tulpe ja nartsisse vaadates tunda, peab päris ehedasse loodusesse sukelduma. Mul ju on see koht olemas.

Seahernes õitseb. Jänesekapsa valendav õievaip. Metsaserval vastu päikest uhkeldab äsja avanenud õitega toomepuu. Maikuu. Tarna mättad on otsekui püstiste ogadega rohelised nõelapadjad. Kimalaste sumin, liblikad ja linnulaul. Veevulin jões kivide vahel. Sellist rahu ei asenda ükski aed asula lähistel, kuhu kostab pidevalt mööda vuriseva maailma müra.

Istun jõe kaldal. Üle vee on teiste mets ja otse vee piiril kasvavad koos kolm pärna. Olen mõelnud, et kas omanikud üldse teavad, kui ilusad pärnad neil sealpool on. Mulle paistavad nad vastaskaldalt kindlasti paremini kui sealtpoolt metsas käijale.

Miski vilksatas vee kohale murdunud puurontide vahel. Väike tume olevus lipsas minupoolsele kaldale. Panin kaamera valmis ja jäin ootama. Kalda äärses risuhunnikus oli liikumist ja hetk hiljem sibas kassist natuke väiksem loomake taas üle puunoti tuldud teed tagasi. Üheainsa armetu pildi temast sain ja juba ta kaldapõõsaste vahele kadunud oligi.

Hakkasin mõtlema, et mis asju see mink ehk ameerika naarits kalda ääres ajamas käis. Äkki on seal risuhunniku all pesa või urg? Maikuus peaksid mingil pojad sündima.