Tuul on punastelt haavapuudelt eilsed lehed kõik minema pühkinud ja sügistoonidest on järel veel kuldsete lehtedega noored kased. Homme võib jälle kõik teisiti olla.
Viimaseid nädalaid või koguni päevi võib näha oma territooriumil veel ringi lendavaid ja toitu jahtivaid konnakotkaid. Nii ka minu metsas, kus sel suvel pesitsus kahjuks ei õnnestunud, aga kotkapaar oli olemas.
Jõudis kätte päev, mil metsaveotraktor tuli minu metsa kobraste langetatud haavapuid välja vedama. Kokku olid koprad jõeaasal langetanud kolm suurt haavamürakat, peenemad oksad ära laasinud ning tüvesid koorinud.
Jaanililled ehk pääsusilmad on minu lapsepõlvelilled, õrnad ja imekaunid, meenutamaks muretu lapseaja kodukarjamaad, kus pasteldes ringi jooksin. Pasteldes sellepärast, et olen sõjaaja laps ning kingi või saapaid polnud sel ajal kusagilt võtta.
Üle pika aja nägin metsas põtra. Viimased kohtumised põdraga jäid sügisesse, ehkki jälgi ja pabulaid olen metsateel näinud nii talvel kui kevadel. Eriti hoolega on põdrad einestamas käinud jõeäärsel aasal, kuhu koprad haabu langetasid.
Nädalavahetusel jõudsid kohale valge-toonekured, kes on igal kevadel meie külas esimesed pikalt rändelt saabujad.
Olen püüdnud igal kevadel, kui lumi metsa all taanduma hakkab, käia mõnes kodumetsa kaugemas nurgas. Nii seadsin end teele ka läinud nädalavahetusel.
Kevadisel pööripäeval säras sinises taevas päike ja Eestimaal valitses rahu. Metsast ei kostnud saehääli ja üle peade ei lennanud lennukeid. Ometi pole see siiski rahukevad, sest Ukrainas käib sõda, hävivad kodud ja surevad inimesed.
Olen oodanud uut kohtumist ilvesega rohkem kui kümme aastat ja eelmisel nädalal see juhtus. Pildile jäi metsakiisu küll kahjuks tagumise poolega, aga heameel sellegi pildi üle, kus ilvese must sabatutt esiplaanil.
Sellest on mitu aastat möödas, kui viimati oma metsast raiutud palke müüsin. Nüüd lasin jälle natuke raiet teha ja nagu eelmistel kordadel, turustan ka seekord raiutud puidu metsaühistu kaudu. Väike protsent müügitulust läheb küll metsaühistule, samas pole omanikul muret turustamise ja transpordi ko...
See talv pole lumega koonerdanud ning on pakkunud nii kauneid loodusvaateid kui ka tundide viisi lumerookimist.
Leidsin oma metsast põdra kooritud kuuse. Hea, et loom oli piirdunud ainult ühe tüvega, ehkki samasuguseid keskealisi kuuski oli ümbruses piisavalt. Mis parata – põdrale maitseb kuusekoor.
Kui vaadata seda hiljuti langetatud kaske, siis puu saeti maha külmal ajal, kui ta "magas" ja selline palk "pisaraid ajama" ei hakka. Eks puude langetamiseks võikski valida talveaja, nagu vanasti tehti, ja kui oli vaja kvaliteetset materjali või kasvõi hästi põlevat tulehakatust saada. Tulehakatuses...
Lumi katab maad ja peidab enda all metsa värve. Sirvisin oma pildipangas eelmiste aastate jõulukuiseid loodusfotosid.
Maa sai valge lumevaiba ja lühike päev tundub raasuke heledam. Alanud on aasta pimedaim aeg.
Pildil on puidu-sametkõrges, teda võib ka toiduks tarvitada. November ongi tavaline aeg, mil selle seene viljakehad puutüvedele ilmuvad ja pehme talve korral püsivad need seal veel jaanuariski.
Marja- ja seeneaeg on selleks korraks küll läbi, aga metsas võib jätkuvalt kohata rohkem inimesi kui varasematel aastatel. Rahvas on hakanud rohkem looduses käima, eriti nädalavahetustel, kui juhtub ilus sügisilm olema.
Kui tavaliselt teen iga päev ühe metsaretke, vahel pikema, sagedamini lühikese, siis läinud pühapäeval jäi ka see tegemata. Oli tuuline ja sadas vihma, ei olnud tahtmist minna.
Kohtumine selle halli ja hääletult lendava röövlinnuga on mul metsas liikudes alati üks meeliülendavamaid hetki.
Tumesiniste pilvede vahelt korraks maad valgustama pääsev päike maalib sügismaastiku võrratuks.
Iga päevaga muutuvad metsad üha värvilisemaks ja see ilu püsib, kuni õues plusskraadid ja lehed puudel alles.
Suvelõpu ja varasügiseste õunasortide saak on minu aias tänavu rikkalik, samas hiliseid ja talviseks säilitamiseks kõlbavaid õunu pole ja puud on tühjad.
Laupäeval kogunesid Vändra lähistel Mädaras metsaomanikud lähemalt ja kaugemalt, et oma silmaga üle vaadata 2020.a. metsaomanike konkursi võitja Mihkel Jürissoni valdused.
Rukist lõikavat kombaini oli saatmas paks tolmupilv. Hõõrusin viljapead peo vahel: tera on krõbekuiv, aga kõhnuke. Suurt saaki selline vist ei anna, küll aga hoiab kuivatuskulusid kokku. Loodetavasti saame ikka kodumaisest viljast tehtud rukkileiba ka süüa.
21.augustil saavad Vändra lähistel Mädara külas kokku erametsaomanikud, kes tahaksid näha 2020. aasta parima metsaomaniku tiitli võitnud Mihkel Jürissoni valdusi ja tehtud töid.
Kombainid võtavad põllul vilja, tolmupilv järel. Jões on vesi sedavõrd madal, et astu või kuiva jalaga ühelt kaldalt teisele. Põud kestab. On tuleohtlik aeg.
Lõppenud nädalal mööda metsateed sõites märkasin riigimetsa raiesmiku ääres põdralehma oksi nosimas. Mõtlesin siis, et ehk on tal seal ka vasikas lähedal, aga ei juhtunud nägema.
Olen jälginud käo suvist kukkumist, püüdes selle järgi talvekülmade saabumist ette näha. Vanarahvas teadis, et kui mitu päeva pärast jaanipäeva kägu veel kukub, siis sama arvu nädalate pärast (alustades lugemist sügisesest pööripäevast) jõuab kohale pikem talvekülm.
Läinud nädalal metsateel sõites silmasin kraavikaldal rohus kauneid õisi, ühtesid rohkearvulisest seaherneste perekonnast. Peaks olema mets-seahernes.
