Üle pika aja nägin metsas põtra. Viimased kohtumised põdraga jäid sügisesse, ehkki jälgi ja pabulaid olen metsateel näinud nii talvel kui kevadel. Eriti hoolega on põdrad einestamas käinud jõeäärsel aasal, kuhu koprad haabu langetasid.
Kevadel, kui õitseb ülane ja sinilill on lõpetamas, ilmuvad sarapuurohkete metsade alla ühed salapärased lillakasroosad õiekobarad, mida näeb üsna lühikest aega. See on saladuslik käopäkk, kes ülejäänud aja aastast on maa all peidus ega näita end enne järgmist kevadet.
Sellel kevadel langetasid koprad jõe ääres kunagisel karjamaal kaks suurt haaba, mille oksad söödi kohapeal ära või lohistati jõkke. Koore sõid põdrad.
Metsaalune sinetab sinililledest, võsa ääres õitsevad ülased, vanal taluõuel rohetab karulauk, lendavad kollased liblikad ja sumiseb kimalane. Viimased lumeriismed kaovad - kevad on kohal. Loodus rõkkab linnulaulust.
Talv on möödas ja pildil olev sanglepik jäi raiumata. Näis, kui kaua ta sedaviisi veel püsib ja lubab oma sihvakaid tüvesid imetlemas käia. Tuuled sangleppi üldiselt ei murra, seda olen kogenud.
Sellest on mitu aastat möödas, kui viimati oma metsast raiutud palke müüsin. Nüüd lasin jälle natuke raiet teha ja nagu eelmistel kordadel, turustan ka seekord raiutud puidu metsaühistu kaudu. Väike protsent müügitulust läheb küll metsaühistule, samas pole omanikul muret turustamise ja transpordi ko...
See talv pole lumega koonerdanud ning on pakkunud nii kauneid loodusvaateid kui ka tundide viisi lumerookimist.
Leidsin oma metsast põdra kooritud kuuse. Hea, et loom oli piirdunud ainult ühe tüvega, ehkki samasuguseid keskealisi kuuski oli ümbruses piisavalt. Mis parata – põdrale maitseb kuusekoor.
Kui vaadata seda hiljuti langetatud kaske, siis puu saeti maha külmal ajal, kui ta "magas" ja selline palk "pisaraid ajama" ei hakka. Eks puude langetamiseks võikski valida talveaja, nagu vanasti tehti, ja kui oli vaja kvaliteetset materjali või kasvõi hästi põlevat tulehakatust saada. Tulehakatuses...
Kauneid härmas talvemaastikke sai eelmisel nädalal nautida vaid mõne päeva, kuni tuul härmaehted puudelt maha puhus ja sulale läks. Jõudsin talvisest võlumaastikust siiski paar pilti teha.
Talv on metsaraieks parim aeg nii puidu kvaliteedi kui ka linnurahu mõttes. Kui külm püsib, saab langetatud puidu ilma rööpaid tekitamata ka metsast kätte. Lund on tänavu palju sadanud, aga loodetavasti see töid segama ei hakka.
Head uut aastat kõigile, iseäranis neile, kes loodust armastavad ja kes metsast elamusi otsimas käivad.
Jõulupühad sai laste ja lastelaste seltsis peetud, jõululauas head-paremat maitstud ja kuuse juures olemist nauditud. Jääb üle veel vana aasta ära saata.
Kui tavaliselt teen iga päev ühe metsaretke, vahel pikema, sagedamini lühikese, siis läinud pühapäeval jäi ka see tegemata. Oli tuuline ja sadas vihma, ei olnud tahtmist minna.
Kohtumine selle halli ja hääletult lendava röövlinnuga on mul metsas liikudes alati üks meeliülendavamaid hetki.
Tumesiniste pilvede vahelt korraks maad valgustama pääsev päike maalib sügismaastiku võrratuks.
Iga päevaga muutuvad metsad üha värvilisemaks ja see ilu püsib, kuni õues plusskraadid ja lehed puudel alles.
Sügis maalib mustaks küntud maale ning taliviljaoraste ja metsade rohelisele lisaks ka erksamaid värve ning võõpab taeva klaar-siniseks. Värvidega priiskamine tundub nagu hüvastijätupidu enne lõplikku minekut.
Sinine taevas ja selle peegeldused jõeveel, põldudel erkrohelised taliviljaorased, puna-oranžid vahtrad taluõuedes leegitsemas, tuules lendlevad kollased kaselehed ja erkpunased pihlakakobarad sööjaid meelitamas.
Paaril viimasel päeval olen kohanud metsateel liikumatult lebavaid rästikuid, kes justkui koguksid enne talvituma asumist endasse maa- ja päikesesoojust. Ussimaarjapäeva kohta, mis eelmisel nädalal ära oli, ütleb vanarahvas, et siis kaotavad rästikud mürgi ja hakkavad kogunema talvekorterisse.
Nii kõlas üks kooliaja algust kuulutav laul, mis algab sõnadega: „Juba puudel punetavad pihlad, sügis suvele on andnud käe…“
Kombainid võtavad põllul vilja, tolmupilv järel. Jões on vesi sedavõrd madal, et astu või kuiva jalaga ühelt kaldalt teisele. Põud kestab. On tuleohtlik aeg.
Lõppenud nädalal mööda metsateed sõites märkasin riigimetsa raiesmiku ääres põdralehma oksi nosimas. Mõtlesin siis, et ehk on tal seal ka vasikas lähedal, aga ei juhtunud nägema.
Olen jälginud käo suvist kukkumist, püüdes selle järgi talvekülmade saabumist ette näha. Vanarahvas teadis, et kui mitu päeva pärast jaanipäeva kägu veel kukub, siis sama arvu nädalate pärast (alustades lugemist sügisesest pööripäevast) jõuab kohale pikem talvekülm.
Läinud nädalal metsateel sõites silmasin kraavikaldal rohus kauneid õisi, ühtesid rohkearvulisest seaherneste perekonnast. Peaks olema mets-seahernes.
Eelmine rohkete käbidega aasta oli kuuskedel 2019/2020, aga ehkki oleme kuulnud, et käbiaastad korduvad 4-5 aasta järel, ei jää ka 2021.a. käbirohkusele alla. Ju on loodusel omad plaanid.
Minu igapäevastel liikumisteedel on mõneks ajaks rahulik aeg. Riigimetsast raiutud puiduvirnad veeti lõplikult ära eelmisel nädalal ja autoga saab ühest külast teise sõita taas mõlemast suunast, kartmata koormate laadimise ajaks passima jääda.
Praegu õitsevad metsaradade ääres minu kauge lapsepõlve lilled – õrnad pääsusilmad ehk jaanililled, nii neid minu kodus kutsuti.
Põllumehed hakkasid eelmisel nädalal rohumaid niitma ja silo tegema ning see meelitab alati kohale konnakotkad. Kui niidetakse külade või asulate läheduses, siis lendavad jaole ka valge-toonekured, kes pesitsevadki inimeste naabruses.
