Marko Šorini väljaütlemised Kesknädalas
Ajaleht Kesknädal avaldas 29. augustil Taavi Pukk’i vahendusel usutluse („Marko Šorin: tuleb mõelda nagu kabetaja“) Sindi linnapeaga, millest mõned vastused on siin väljaande uudistejuhi loal valikuliselt ära toodud.
Marko Šorin hoiab Sindi linna lippu 2010. aasta taasiseseisvumispäeva pidulikul Ühtelaulmise sündmusel Sindi Gümnaasiumi õuel
Kuidas hindate omavalitsuste ja keskvalitsuse suhteid? Paljude linnapeade ja vallavanemate käest kuuleb, et suhtlus on vaid ühepoolne - keskvalitsus ei taha asju linnade ja valdadega arutada.
Keerukas teema on see tõesti, sest raske on hinnata, kui palju on suhtluses piisav. Kuid toon ühe näite. Pärast Padaoru sündmusi ütles majandusminister, et teede hooldamise nõudeid tõstetakse, et ära hoida selliseid sündmusi nagu selle liiglumega juhtus. Väga õige avaldus. Paraku ei räägitud aga, et selleks on ju vaja rohkem raha. Teede korrashoid on endiselt alarahastatud, ja kui nõudeid veel karmistatakse, siis ei ole vaekausid tasakaalus. Ega siis teeaugud ole lappimata või lumi lükkamata omavalitsuste rumalusest, vaid ikka ebapiisavast ressursist. Sellistest nüanssidest kujunebki arvamus, et suhtlus on ühepoolne.
Te tulite 2010. aastal Sindi abilinnapeaks erasektorist. Milline on erinevus era- ja avaliku sektori vahel?
Erasektoris tegin tööd raha tekitamiseks ja omaniku kasumi suurendamiseks. Avalikus sektoris tuleb aga teha otsuseid ja valikuid mingi kindla hulga raha piires ning võimalikult kasulikult avalikku huvi arvestades. Avaliku huvi tunnetamiseks tuleb hoida sidet elanikkonna ja linnavalitsuse vahel, mis minu arvates toimib Sindis heal tasemel.
Kas haridusreformi ja Sindi Gümnaasiumi osas on mingisuguseid arenguid või uudiseid? Usun, et teie sooviks on kooli säilimine.
See on tõsi, et olen selgelt gümnaasiumi jätkamise poolt. Sindi kooli personal on väga heal tasemel ning õpitulemused on ühed parimad maakonnas. Negatiivselt mõjub aga kära selle ümber, et meie gümnaasium polevat jätkusuutlik. Selline teave aga mõjutabki usku kooli jätkamisse, ning sedasi võivad potentsiaalsed gümnasistid minna õppima mujale. Kaldun arvama, et kui riik ongi võtnud suuna gümnaasiumide arvu vähendamise poole, siis pikas perspektiivis see haridusele kasuks ei tule. Ma ei suuda mõista väidet, et gümnaasiumide arvu vähendamine parandab gümnaasiumihariduse kättesaadavust. Kuidagi vasturääkiv, kuid see on üks „gümnaasiumireformi" teesidest.
