VIDEO | “Kullastuudio” Neeme Raua ja Adrian Bachmanniga: Hiina väärtustab kulda, kuna see on teistest finantsinstrumentidest apoliitilisem
Selleks, et mõista majanduslikku arhitektuuri, tuleks selle pildi maalimist alustada Teise maailmasõja järgsetest aastatest. 1944. aastal pandi Bretton Woodsis toimunud konverentsiga paika jõujooned rahvusvahelises rahanduses. Selles sündmuses oli oma osa Ameerika Ühendriikidel, mis oli sellel ajal saavutanud väga unikaalse positsiooni kogu inimkonna ajaloos. Vahetult pärast Teist maailmasõda, kui Euroopa riikide, Nõukogude Liidu ja ka Jaapani infrastruktuur oli suuresti hävitatud, omas Ameerika Ühendriigid umbes 50% planeedi siseriiklikust kogutoodangust (SKT).
Teiseks oli Ameerika Ühendriigid enda kätte koondanud umbes kaks kolmandikku maailma monetaarkullast. See on kuld, mida keskpangad kasutavad valuutade tagamiseks reservidest. Seega, võib öelda, et Ameerika Ühendriigid vaieldamatult domineeris maailma majandust, seda nii kullareservide kui ka industriaalse võimsuse poolest. Nii-öelda uueks kullaks maailma finantssüsteemis sai Ameerika Ühendriikide dollar.
”Ilmselt on paljud kuulnud ütlust „dollar is as good as gold“ ehk siis dollar on kuldaväärt. Selle lausumise algupära ulatubki aega, kus dollar tõepoolest oli tagatud 1945. aastal 22 000 tonni kullaga,” selgitab Bachmann saates Neeme Rauale.
1970. aastate alguseni oli dollar otseselt kullaga seotud. Pärast Bretton Woodsi konverentsi polnud vastuvõetud süsteem klassikalises mõttes kullastandard, vaid dollaristandard, mis oli seotud kullaga. Kõik teised maailmariigid, millest paljud hoiustasid monentaarkulda Ameerika Ühendriikides, olid võimelised vahetama monenitaarkulla vastu fikseeritud kursi alusel Ameerika dollareid, mida nad Ameerikas teenisid eksportides.
1971. aastaks olid põhiliselt militaarkulutused tinginud olukorra, kus Ameerika Ühendriigid pidi hakkama raha juurde trükkima. „1971. aastal põhimõtteliselt võeti dollar ja kuld teineteise küljest lahti,” selgitab Bachmann.
1970. aastatel toimus paralleelselt veel üks huvitav areng: kulla ja nafta suhe. Sellel ajal läks ka naftaturg dollaripõhiseks. Kui räägitakse maailma majandusest ja maailma rahandusest, siis seal toimuvad protsessid on võib-olla tavainimesele väga raskesti hoomatavad, sest nende protsesside sisemine toimimisloogika on niivõrd erisugune võrreldes muu igapäevase rahasuhtega. Sellel tasandil räägitakse riikidest, millel on voli kujundada välja oma rahapoliitikat ehk kui palju raha trükitakse, millised on nende omavahelised kursid, kas on üldse tagatud miski kullaga ja nii edasi.
Kui dollari kullastandard kaotati, kerkis küsimus, mis saab dollarist edasi. Ameerika Ühendriigid oli endiselt maailma suurim majandus, mille SKT moodustas kolmandiku planeedi kogutoodangust. Ameerika Ühendriigid polnud enam netoeksportija, vaid importija. Sealt tekkis küsimus:mis tagab dollari väärtust? 1974. aastal sõlmisid ameeriklased Saudi kuningaperega nii-öelda raudpakti, mille kohaselt Saudi Araabia naftat müüakse üksnes dollarites. Sellesse aega langes globaalne naftakriis, kus naftahinnad tõusid 400%.
Kui kõik see inimkeelde panna, siis riik, mis on maailma majandusmootor, peab kulda erakordselt oluliseks tagatiseks, väärtuseks, mida kogu aeg hoida ja juurde osta. Hiina on näiteks üks nendest riikidest, mis on teinud väga suure panuse kullale. Hiina on tegelikkuses juba maailma kõige suurem majandus, kui arvestada selle kogutoodangumahtu reaalse ostujõuga kohendatult. Mis veel olulisem, Hiina SKT-st moodustab reaalne tööstuslik tootmine ligi 45%, Ameerika Ühendriikide puhul on see 22%. Seega on Hiina Ameerika Ühendriikidest juba praegu enam kui kaks korda suurema tööstusvõimsusega. Hiinast on saanud ka maailma kõige suurem kullakaevandaja, kõige suurem kullaimportöör ja Hiina omab ka kõige suuremaid potentsiaalse monetaarkulla reserve. Need on kullareservid, mis kuuluvad Hiina kommertspankadele ja suurettevõtetele, mis tegelikult on Hiina riigi omanduses.
Vaatamata kõigile geopoliitilistel ja finantspõhjustel langetatud otsustele on kuld säilitanud väärtuse. Kuld on ainus turvaline varaliik ebakindlatel ”paradigmanihet” tähistavatel aegadel.
”Kuld pole areenilt tegelikult kunagi lahkunud. Ajalooliselt on kõik maailma majanduse juhtivad riigid ehitanud oma industriaaltööstusemootori potentsiaali majanduse kullastandardile. Seda nii Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid kui ka Saksamaa,” lausub Bachmann.
Põhjus, miks näiteks Hiina väärtustab kulda, seisneb selles, et kuld on apoliitilisem kui teised finantsinstrumendid. Kui erinevate riigivekslite ja võlakirjade omavaheline väärtus on suuresti rahvusvaheliste majanduspoliitiliste ja geopoliitiliste võimumängude resultaat, siis kuld on midagi objektiivsemat. Kuld on eriti väärtuslik nendes epohhides, kus on toimumas suured jõujoonte nihkumised. Seda, millal Hiina lõplikult varjust välja tuleb ja kehtestab oma positsiooni kui uus maailma majanduse kese, mille ümber (hetkel veel jätkuvalt Lääne- ja Ameerika-keskne) maailma finantssüsteem hakkab pöörlema, ei oska keegi öelda. Ent protsess ise on praktiliselt paratamatu ning Hiina hoiab oma hiiglaslikke kullareserve kui ülimat argumenti juhul, kui peaks tekkima vajadus teha lõplik arveteklaarimine Läänega - seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.
„Eesti kullavarud on väga väikesed, kuid vaatamata sellele on kullale panustamine suures pildis mõistlik tegu,” arvab Bachmann.
Adrian Bachmann on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
