Maire Aunaste: loodus on ainus, kes ei leina

JUHTKIRI

Ploomipuu mu akna all on üksainus suur valge pilv. “Õisi on nii palju – ei tea, kas ploome tuleb sama palju?” küsib mu ema ja kissitab puule otsa vaadates silmi.

Just maikuu on see, mida läbi pika vinduva sügise ja talve meie kandis oodatakse. Värvid, lõhnad, hääled ja looduse piiritu pidu sobivad suurepäraselt kokku emadepäevaga!

Aga… seekord on teisiti. Haigused ja surmad saab kokku lugeda, aga hingehaavu mitte. Eraldatus, teadmatus, hirm, üksindus. Olen näinud kurbust omagi ema silmades, sest ta ei mõista, miks teda “vangis” hoitakse.

Kujutan ette sadade tuhandete emade ahastust maades, kus kogu elu keerlebki ema ümber. Ja korraga lõigatakse sajandeid püsinud traditsioonid nagu noaga läbi…