Margit Õkva: minu roll on olla „liimipulk” ja olen seda rõõmuga

Margit ei oska tere ütlemata jätmise kohta tagantjärele midagi kosta. Oktoobris 2019 oli terest tähtsamaidki asju. Ta sebis ihuüksinda, et viia läbi küla üldkoosolek, asutada seal külaselts ja asjalik külavanem valida.

Koosoleku taustaks sättis Margit üles ümbruskonna ajaloo- ja käsitöönäituse. Rõhutas sedagi, et pühendas kogu toimuva küla esmamainimise 475. aastapäevale. Nagu see ütlemine on, et kes minevikku ei mäleta, see…

Külaseltsi asutamiskoosolekule tuli 30 inimest. Innar Lutsar valitigi külavanemaks. Külaseltsi juhatusse kuuluvad Margiti kõrval noored mehed. Nende üle on tal suur rõõm. Elu on näidanud talle, et kui asja veavad noored mehed, siis asjad ka liiguvad. „Sellist tulemust ei osanud ma ette näha, mind seal ülal vist ikka keegi armastab.”

Margitil on meeles ühe väärikas eas kogukondlase ütlus pärast koosolekut. See kõlas: „Veendusin selles, et ka üks sõdur võib lahinguväljal olla tõsiseltvõetav.” Margiti eesmärk oli aga mitte olla see ainus sõdur. Edasised ühistegevused külas ongi ette valmistatud ja läbi viidud meeskonnana. „Minu roll on nüüd olla „liimipulk” ja olen seda rõõmuga,” märgib Margit.

17. oktoobrit 2019 peab Margit Õkva külale murranguliseks. Kolhoosikorra lõppemise ja Eesti taasiseseisvumise järel arengusulgu jäänud küla hakkas ärkama.

„Kui Margitit poleks olnud, siis mina ilmselt Peri külas nii aktiivselt ei toimetaks, ta aktiviseeris meid õigel momendil,” tunnistab Põlvas loodusõpetuse õpetajana töötav Karl Tammiste, üks külaseltsi juhatusse kuuluvaid noori mehi.

2019 oli Karl just soetanud külla kinnisvara. Ei olnud kohalik, isegi mitte lähedalt. Ajalehest koosoleku kutset leides mõtles: miks mitte minna vaatama. Tundus õige, et kui hakata sinnakanti kodu looma, tuleks panustada ka kodukandi parendamisse ja Margit lõi selleks võimaluse. Karl ütleb, et panustab külasse oma aja ja oskustega. On mõelnud välja tegevusi ning kirjutanud projekte. Laste mänguväljak loodetakse suvel valmis saada, kahel talvel on tehtud uisuväljak.

„Esimesel talvel oli nii: teadsin, et mul on pump; külavanem teatas, et tal on veoauto ja paar 1000-liitrist kanistrit ning nii me hakkasime ojast vett tooma ja maha kallama seal üleval külakeskuse lähedal.”

Tänavusel talvel tuli päästeamet veeveo koostööpartneriks ja mässamist oli vähem. Õhtuti valgustatud Peri uisuväljakust sai tõmbenumber üle Põlva valla. Selliste, olgu või pisikeste ettevõtmiste õnnestumine on alati hea motivatsiooniallikas. Uisuväljak, mis oma lõbuks tehti, oli üks neist.

„Meil tõesti noored mehed panustavad palju, teeme seda oma kallite naiste ja oma armsate laste pärast, sest neil peab olema koht, kus on tore olla,” kinnitab kahe väikese lapse isa Karl Margiti mõttekäiku.

Samal ajal oskab Margit noori hakkamist täis mehi mõistlikul moel ka vaos hoida, sest ideid tuleb neilt igasuguseid ja need vajavad enne selgusele jõudmist settimist.

Külavanem Innar Lutsar toob esile Margiti oskuse toimiv meeskond kokku panna. ”Meie pluss on see, et külaseltsi juhatusse on väga erineva ja laia maailmavaatega inimesed kokku saanud: mina tegelen igapäevaelus autoremondiga, Karl Tammiste teeb õpetajatöö kõrvalt robootika- ja fotoringi, Andrus Mark paneb arhitektina meie ehitusalaseid mõtteid ja ideid paberile.”

Kahe ja poole aasta sisse on jäänud hulk ettevõtmisi. Margit kiidab kohalikke perenaisi, kes ei ole paljuks pidanud ikka ja jälle panustada toorainete ja kokakunstiga. Meeldejääv oli esimene, 165 osavõtjaga külapäev 2020. aasta septembris. Oli jõuluturg. Taastati jüriöö jooksude traditsioon.

„Tänu Margiti organiseerimisele täitus mu eluaegne unistus: kududa kangastelgedel. Külakeskusse osteti kangasteljed ja õpetati asi ka selgeks,” kõneleb pensionärist käsitööhuviline Ene Rinne.

Ene vaibakudumine on toonud külaseltsile ka tulu, ta annetab vaipade müügitulust 5% seltsi heaks. Iga euro on seltsile oluline.

„Peril on ka hoidisepurk maksev valuuta, esimese külapäeva sisuliselt saimegi kurgi- ja moosipurkidega ära peetud,” lisab Margit. Neil lihtsalt polnud 2,5 tundi kestva kontserdi esinejatele raha anda. „Helistasin esinejad läbi, et raha asemel võime natuuras maksta, kas ollakse nõus – kõik olid nõus. Oleme hiljemgi rahapuudusel pakkunud hoidisepurke. Neid on teinud Viivi Kikas, Kersti Mitt, Kaidi Oppar, Aili Urm, Sirje Bunder.”

Margit usub, et suuremad ettevõtmised on seltsil veel ees. Aasta tagasi võideti valla kaasava eelarve hääletus mänguväljaku ideega Peri külla. Maikuus hakati koos käima küla arengukava kokkupanekuks.

Tegemist ootab kiigepark, kelgu- ja tuubimägi. Pikisilmi oodatakse otsust, kuhu tuleb tulevikus külakeskus-raamatukogu, kõneks on olnud kolm hoonet.

Õigupoolest on Margit pärit Ahjalt, seal ka keskkooli lõpetanud ja seejärel poole kohaga raamatukoguhoidjana töötanud. Raamatukoguhoidja kursused tegi läbi, kui töötas Järvamaal Albu vallas Ahula raamatukogus. 2004. aastal leidis ta Põlva maakonnalehest Koit kuulutuse, kus otsiti suvereportereid. Läks ennast pakkuma ja valiti välja. Anti toimetada elukülg ja lugejate kirjad. See pidi kestma ühe kuu, aga sellest sai 10 aastat.

„Lehetöö ajal kirjutasin kümneid lugusid kogukonna eestvedajatest, sädeinimestest, ja need olid väga positiivsed lood. Aga lugusid kuulates kumab sealt läbi midagi, mida ei taheta rääkida või otsitakse sõnu.”

Kõik, mis kirja sai, oli muidugi õige, aga medalil on ka teine pool. „Ei ole üdini positiivseid edulugusid ja minu looga on samuti. Selle sädelemise, põlemise, helkimise ja helendamise peale, mida kaasteelised minus esile toovad, seisneb minu varjupool selles, et isiklikud tegemised tuleb tihtipeale edasi lükata või jäävad mõneks ajaks üldse tegemata. Vahel torisevad lähedased – jälle sul mingi küla asi. Aga üldiselt on nad juba harjunud ja lepivad.”

Margit tunnistab, et Perile elama tulek 16 aasta eest oli omamoodi eneseületus. Hinges ta ei tahtnud tulla.

Perile sattus ta kõigepealt seoses ühe probleemlooga lehes. „Nii mäletan seda tunnet, kui siit ära sõitsin – see oli mu esimene käik Perile –, et appi kui nõme küla! Ja kahe aasta pärast, 2006 oli see ainus koht, kuhu oli jõudu osta korterit.”

Küla heakord ja suhtluskultuur jätsid soovida. Raamatukogu oli aga kui oaas keset kõrbe. Koos toonase raamatukoguhoidjaga korraldas ta juba siis üht-teist ilusat. Margiti sõnul tehti 2010 ja 2013 samuti katset külaelu elavdada, kuid hoogu see sisse ei saanud.

Ta arvab, et 2019. aasta kevadel raamatukokku tööle asudes sai võitu missioonitunne, mis on pannud ta tegutsema. Ja järjest enam tunneb ta sellest rõõmu.

„Kõik see, mis ma olen püüdnud siin teha, ongi pigem selle nimel, et neile, kes nüüd Perile tulevad, oleks see elukeskkond teine.”