„Pühendumine on minu jaoks kõige olulisem märksõna absoluutselt kõiges. Kui ma teen midagi enda jaoks olulist ja õiget, mida armastan, teen seda täie pühendumisega ja nõuan sama oma lastelt,“ ütleb Jõgeva kooliteatri „Liblikapüüdjad“ hing Lianne Saage-Vahur.
Kui noor emakeeleõpetaja Lianne Saage 1989. aastal Jõgevale tööle suunati, arvas ta, et jääb paariks aastaks. Sügisel möödub sellest 33 aastat ning Lianne Saage-Vahuri õpilased teevad tegusid üle Eesti. Kui õpetaja kutsub, lendavad kohale kõik, kes saavad.
Lianne loodud kooliteater „Liblikapüüdjad“ on Jõgeval tähtis asi. Ta ei oska täpselt öeldagi, kui paljud on liblikapüüdjana suureks kasvanud, sest neid on tuhandeid. Enamasti jääb laste arv ühel kooliaastal 80–90 vahele, truppide arv on neljast kuueni. Suurtele lavadele on sealt jõudnud näiteks Martin Algus, Tiit Sukk, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Heigo Teder, Martin Kõiv, Maarius Pärn ja Meelis Põdersoo.
Ning tänu Betti Alveri luulepäevadele teavad väikelinna ka väga paljud noored ja teiste kooliteatrite juhendajad üle Eesti.
Nii mõnedki põhikooli lõpetajad jäävad Jõgevale edasi just kooliteatri tõttu, ehkki võiksid läbi lüüa ka Tartu või Tallinna eliitkoolides.
Kurvastab koolireformi pärast
Kooliteatris ei tegelda pelgalt näitlemisega. „Lapsed õpivad ennast väljendama, oskavad esineda, julgevad lavalt olulisi mõtteid ilusas ja puhtas eesti keeles öelda – seda läheb vaja igas ametis. Ülioluline on, et „mina“ olen üks „meiest“. Tähtis on, et meie sündmustele ei tulda suvalises riietuses, kooliaula on erilisem koht kui söökla või isegi klassiruum; lavale ei minda kunagi välisjalanõudega ja üldse minnakse ainult siis, kui on midagi öelda; majja sisenedes võtame mütsi peast või nätsu suust. Ning poisid avavad tüdrukutele ukse,“ loetleb Lianne tarkusi, mida „Liblikapüüdjas“ edasi antakse.
Traditsioonid on talle olulised, seetõttu kurvastab Lianne koolireformi pärast, mis kooliteatri tegemise justkui poolitab. Järjepidevus tähendab muu hulgas sedagi, et vanemad õpetavad nooremaid. Jõgeva liblikapüüdjad saavad küll ka kohalikus riigigümnaasiumis õppides „oma kooliteatris“ jätkata ning nii mõnedki põhikooli lõpetajad jäävad Jõgevale edasi just kooliteatri tõttu, ehkki võiksid läbi lüüa ka Tartu või Tallinna eliitkoolides.
Lapsed kiidavad oma õpetajat kuidas jaksavad. „Ta on üliäge, ta särab, tal on alati head ideed, näidelda on tore,“ leiavad tüdrukud.
„Lianne oskab niimoodi õpetada, et ma oskan neid asju pärast teha ka. Ja näitlemine on suht lõbus ja saab igasugustel üritustel käia,“ lisavad poisid.
Kuna näitlemisega on tegeldud esimesest klassist peale, on ka üritustel käidud juba väga palju. Leidub neidki, kes tunnevad huvi eelkõige tehnika vastu. Ja ka neid, kes näevad proovis võimalust ebahuvitavast tunnist pääsemiseks, aga lisaks kohal käimisele tuleb aktiivselt kaasa mõelda ja oma lahendusi pakkuda.
Laternahoidja, kes näitab teeotsa
Tema ümber tekkinud kogukonna juhina Lianne ennast ei tunne, pigem oma kogukonna hoidjana, laternahoidjana, kes mõnikord ehk oskab kätte juhatada õige teeotsa.
„Minuga käib kaasas mõte, mille kunagi sõnastas Jõgeva gümnaasiumi direktor Taisto Liivandi, õpetaja kõige suurema algustähega ja sõber: „Lastega saab, õigemini tohib töötada ainult see inimene, kes on valmis oma südame nende juurde maha jätma.“
Kogukonna liikmed on tema jaoks kõik liblikapüüdjad ja teised õpilased, veidi laiemalt ka laste vanemad. Ta leiab, et oluline on, et vanemad oma võsukeste esinemisi vaatamas käiksid, teaksid, et nende lapsed on hoitud, usaldaksid õpetajaid.
„Mulle meenub üks juhus suvisest laagrist, küll mitte Jõgeva kooliteatrist, aga oli üks keerulisema iseloomuga poiss, kelle puhul õpetaja kahtles väga, kas teda üldse kaasa võtta. Ja pärast poisi ema helistas mulle ning ütles, et seal laagris muutus laps hoopis teiseks. Midagi liikus selles poisis paika. Sama asi on alati Betti Alveri luulepäevadel, ma ei oska seda isegi sõnastada, aga midagi puudutavat ja õiget seal toimub.“
Tänu kooliteatrile ja luulepäevadele teavad noored ka kirjanikke ning oskavad väärtustada oma emakeelt. Lianne tähtis missioon puudutab ka suhtumist kodukanti – et see paik, kus on üles kasvatud, jääks lapsele oluliseks. Ja et kogukonnas tehakse eelkõige seda, mis on kõigile tähtis, ning mõni asi võib ka lihtsalt ilus olla.
Tervele linnale kasuks
Kogukonna võrgustik toetab „Liblikapüüdjat“ ja nii teab Lianne, kelle poole pöörduda, kui rekvisiitideks on vaja 20 paari siniseid kummikuid või valmistada kolm puidust redelit.
Tubli panuse „laiendatud perekonna“ heasse käekäiku annab ka Jõgeva kultuurikeskus. Eda Orupõllul, kes hoolitseb seal kostüümide eest, jääb Lianne kiitmiseks sõnadest puudu. „Tema panust on raske üle hinnata. Viimased viis aastat olen saanud lähedalt tunnistada, kuidas Lianne koondab enda ümber lapsed, kellel on teistmoodi huvid, kes on soojad, südamlikud, hoolivad. Kuidagimoodi ta leiab üles need, kellel on midagi öelda ja anda. See on tervele linnale kasuks, Jõgeva on väike koht ja peamiselt meid tuntaksegi Alo Mattiiseni muusikapäevade või Betti Alveri luulepäevade järgi.“
See pole jäänud märkamata. „Toetust ja mõistmist, et teeme õiget ja ilusat asja, olen tundnud kõik need aastad,“ räägib Lianne. „Minul on vist kogu Eestis ainukesena kooliteatri juhendaja ametikoht, see võimaldab näiteks koormust emakeeleõpetajana vähendada, praegu on see balanss kooliteatri tegevusega umbes pooleks. See, et Jõgeva põhikooli juhtkond minule sellist asja võimaldas ning väärtustab igati meie kooliteatri tegevust, on jällegi hea näide kogukonna toetusest.“
Jõgeva valla kogukonna hing meenutab mulle üha enam Mary Poppinsit.
„Ega see paha variant ole. Poppinsil olid piirid ja reeglid küll paigas, aga nende sees võis vabalt möllata ja teha julgelt asju, mis pähe tulid. Selline veidi salapärane tegelane, kes ütles vähe, aga õigeid asju ja tema juuresolekul võis kivikujust saada poiss või siis õhupalliga pilvede juurde lennata,“ arutleb Lianne valget vihmavarju viibutades.
Sirmi haaras ta koolimajast kaasa muidugi puhuks, kui juhtub vihma sadama. Või mine sa tea...
Žürii valis 137 esitatud kandidaadi hulgast välja 10 nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini.
Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus. Võitja kogukonnale korraldab Maaleht auhinnaks meeleoluka simmani.
Kogukonna hinge aitab leida Coop.
