Pärapõrguna näivat paika paradiisiks kohandav naine miksib vanausuliste kultuuri kokku pööraste ideedega, käivitab kogukonda ja rajas külale isegi supelranna.
Kuis oleks võinud Vändrast, suurte karulaante vahelt pärit neiu arvata, et kaotab oma südame Peipsiveere sibulakuningriigi kaugemas otsas? Seal, kus lõpeb tee ja ees laiutab vaid pärapõrguna näiv soo. Hakkab vähetuntud vanausuliste kantsis koguma maailmatuma suurt samovaride kollektsiooni ja õpib selgeks müstilise ivantšai tegemise.
Aga nii see on! Tõeks on saanud see muinasjutt. Praegu teatakse Varnja–Kasepää–Kolkja kolmikkülas Herling Mesit kui üht kogukonna äratajat-ühendajat.
Herling jõudis Peipsi äärde üheksa aasta eest, kui pani piirivalvur Markoga leivad ühte kappi. Avasid Mesi tare kodumaja nimelise majutuse.
Seal on kõik teisiti kui euroremonditud hotellis. Traditsioonilises Peipsiääre vanausuliste talus on omal kohal samovar, puudega köetav pliit koos lamamisaluse ehk ležanka-sankaga, ikoon ja suur sibulate kuivatamise-sorteerimise saal. Köögis ja saunades puudub kraanivesi. Ja just see paelubki tulijaid.
Samovaridega maja
Vähe veel! Herling ja Marko hakkasid ööbimiseks ümber kohandama ka Peipsi ääre vanu paate, mis muidu oleks rannas mädanenud või tuleroaks läinud. Nii on järve veeres ankrus ja kaldal mitmeid eksootilisi ööbimispaikasid, kõik paatidest tehtud. Ühes isegi saun sees.
Koos Peipsiveere kultuuri avastamisega jõudis Herling samovaride juurde. Armus neisse nii, et on praeguseks juba terve majatäie kokku kandnud. See kannab nime Samovarimaja.
„Kui kohalikud mulle Samovarimaja avamisel samovari kinkisid, sain aru, et olen omaks võetud,“ rõõmustab Herling oma mitmesaja samovari keskel särades.
Samovarimaja pole lihtsalt maja, kus palju samovare ja lugusid, vaid see on ka kogukonna kooskäimise koht. Matuselaudagi on sinna kaetud. Ja paljudele Sibulateel Varnja kanti jõudnutele avab kohaliku kultuuri ukse just Samovarimaja. Herling on selgeks saanud ka kohaliku imejoogi, põdrakanepist ivanitee ehk ivan-tšai valmistamise.
Järveta järv
Peipsi veerele kodu loonud Mesi peret tegi kurvaks, et järveäärne rahvas järve ei näegi ja paljudes paikades on raskusi ka sinna pääsemisega. Kõrkjad vohavad vägevalt! Osa talude juurest viivad järveni kanalid, aga needki on täis kasvanud.
Igatahes pandi kogukonnaga pead ja rahad kokku, et endale rand luua. Edasisest vestis mullu vallaleht Peipsiääre Teataja: „Algatusega liitusid nii noored kui eakamad kohalikud, nii eestlased kui vene vanausulised. Üheskoos koguti kokku raha ning telliti sügisel kopatööd. Peale talvist tahenemisperioodi toimusid 30. aprillil ühised talgutööd, kus kaldaäärne puhastati kividest ja juurikatest.“
Herling lisab kogukonnaranna pingil istudes, et igaüks avitas võimete kohaselt, kas kaasa lüües või kas või 10 eurot annetades. Eelmisest aastast on rand peesitamiseks ja ujuma minekuks valmis. Kena silt suunab sinna kuulsa Voronja galerii juurest.
Tassipuu päästmine
Peipsi äär paelub oma imelis-erilise kunstimaitsega. Varnja naaberkülas Kasepääl asub turismimagnet tassipuu, mille otsas ripub sadakond tassi, meenutamaks vanausuliste kommet mitte jagada oma toidunõusid võõrastega. Nii olnud kõikjal kodudes igaks juhuks hulk tasse, kuni ühe talu omad hoopis teeveerse puu otsa kolisid.
Paraku leidsid vandaalid puu üles, peksid tassid puruks. Just Herling oli siis üks neist, kes kogukonna ja tuttavate toel puud taastama tõttas. Praegu säravad seal tassid taas täies hiilguses.
Ka teine eriline taies võib olla ohtu sattumas. Nimelt mänguasjade aed Varnja küla alguses, kus külatänavat ääristavale plangule riputatud ja selle ette istuma pandud sadu lelusid. Hiljaaegu läks aia looja taevastele radadele ja Herling peab praegu plaani, kuidas küla üks sümboleist ikka elus ja arengus püsiks.
Koos Sibulatee võrgustikuga on auhinnatud ägedamate sibulamüüjate müügipunkte, ja ennäe: konkurents ning pisike soov naabrist parem olla on elule hoogu andnud. „Kui varem müüdi ainult sibulaid, siis nüüd on meie perenaised hakanud ka pirukaid pakkuma,“ rõõmustab alati rõõmus Herling.
Kõrval muheleb Marko, kellest poolkogemata on saanud kogukonna võtmehoidja – inimene, kes siis, kui pererahvas eemal, majadel silma peal hoiab. Ja kui keegi oma pärisvõtme ära kaotab, on Markole antu igati abiks olnud.
Konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad elu Eestis edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis 137 esitatud kandidaadi hulgast välja 10 nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini.
Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus. Võitja kogukonnale korraldab Maaleht auhinnaks meeleoluka simmani.
Kogukonna hinge aitab leida Coop.
