Maaleht 35 | Kadi Lambot: meedia ja meditsiin on sarnased!
„Nii ajakirjanikud kui ka arstid ja õed on olemuselt staarid, kellele on suunatud ülejäänute töö,“ leiab aastal 2007 ASi Maaleht juhtima asunud, praegu aga Confido meditsiinijuhina ametis olev Kadi Lambot.
Uudis aastast 2007: „Kevadel börsile läinud meediaettevõte Ekspress Grupp ostab 52 miljoni krooni eest ASi Maaleht, mis kirjastab samanimelist ajalehte, kaht maaelu kajastavat ajakirja ning raamatuid. Ekspress Grupi suuromaniku Hans H. Luige sõnul tuli initsiatiiv Maalehe poolt pärast meediafirma börsileminekut.“
Kus sa, Kadi, sel hetkel olid? Millega tegelesid?
Olin just lõpetanud töö Teres ja kavatsenud võta natuke pikema puhkuse.
Aga ometi võtsid sa selle asemel vastu Maalehe juhatuse esimehe koha?
Priit Leito, kes oli sel ajal Ekspress Grupi juhatuse esimees, võttis minuga ühendust. Esimese hooga tundus meediasse minek mulle nii ootamatu kui ka võõras, ütlesin kohe ära.
Kuu või kahe pärast võeti minuga aga uuesti ühendust. Olin vahepeal pakkumisele natuke mõelnud ja teistkordsel pöördumisel polnudki ettepanek enam nii võõras ja ootamatu. Läbirääkimised olid üsnagi kiired, lõime käed. Ning paari kuu pärast alustasingi Maalehes.
Mil moel kollektiiv su vastu võttis? Mitte kõik polnud ju lehe aktsiate müügist vaimustuses.
Laias laastus sõbralikult. Samas oldi kindlasti ka äraootavad. Esiteks olin meedias uustulnuk ja kogemusteta. Ning kogu varasem kultuur ja kogemus juhtimisest oli Maalehes teine.
Minu jaoks oli kohe alguses vajalik aru saada varasematest jõujoontest, rollide jaotusest ja kellavärgi toimimisest. Suur hulk töötajatest olid olnud ju aktsionärid, kelle puhul mängisid teatavat rolli nii aktsiate omamine ise kui ka nende kogus.
Merike Arbet:
„Jah, nii juhtus. Ega ma tegelikult teab mis fotograaf ole, lihtsalt seekord läks nii. Kogemata.
26. aprilli õhtul algasid pronksiöö tänavarahutused. 27. aprilli hommikul, kui olin tööle jõudnud, otsustasime kolleegidega minna linna peale vaatama, kui hull tänavatel olukord on. Toimetus asus siis veel Toompuiesteel kollases puumajas.
Jalutasime ringiga läbi vanalinna rahvusraamatukoguni ja sealt tagasi toimetusse. Teekond oli rusuv ja nõutuks tegev. Paljud vaateaknad olid lõhutud. Kõige hämmastavam oli see, et osal majadel olid sisse visatud ka teisel ja kolmandal korrusel olevad aknad. Miks? Milleks seda kõike teha?
Püüdsin nii palju kui võimalik olukorda jäädvustada. Keeruline oli leida suurt lugu rääkivat üldplaani ning tihtipeale olengi just läbi väikeste asjade olnud loo rääkija või detailide näpistaja.
Hiljem arvutis pildisaaki vaadates muigasime koos Maalehe ajakirjaniku Sulev Olliga, et näe kui hea turvaklaasi reklaam on see telliskivi kinni püüdnud aken. Samas me väga kaua ei vaaginud ka, kas seda kaadrit olukorra kirjeldamiseks kasutada või ei.
Toona tekitas see pilt minus nii mõneski mõttes kindlustunde – „ei läinud läbi!“.
Praegu seda pilti vaadates ja maailmas valitsevale olukorrale mõeldes jääb vaid loota, et ei läinud siis ega lähe ka nüüd läbi. Et oleksime hoitud.“
