Leelo Tungal: olin naiivne, arvates, et nüüd on kõik hästi, kui Nõukogude Liit läbi sai

Tuul lõõtsub Pegasuse kohviku terrassil Harju tänava nurgal ja viib minema salvräti, aga õnneks ta ei vii seda väga kaugele.

Me räägime suvest. („Suvi on mul alati olnud kirjutamise aeg,“ ütleb Leelo.) Ja laulurästast, kes on praegu hoos. („Laulurästas plagieerib oskuslikult ööbikut, ainult mingi plaks annab ta ära!“)

Räägime Eesti rahvast („Kui kurjad me võime ikka vahel üksteise vastu olla!“) ja ukrainlastest („Ma olin liigutatud, et neid nii palju oleme aidanud!“). Räägime ka sünnipäevast, mida Leelo hea meelega üldse ei peaks, kuigi sõbratar õmbles juba peokostüümigi valmis…

Leelo ei kannatanud juba mudilasena rõivaproovides käimist: 1950. aastatel polnud lasteriideid poest saada ja tihtipeale meisterdas vanaema Leelole kleite tädide eestiaegsetest rõivastest. Aga Leelo meelest oli traageldatud riiete selga proovimine kohtavalt tüütu.

Ja siis mõtles vanaema välja nipi, et on üks vaeslaps, kellele ta tahab riided õmmelda ja see on täpselt Leelo kasvu. Ja Leelol hakkas vaeslapsest nii kahju ning ta kannatas kuulekalt ära selle proovi.

Tuul lõõtsub Pegasuse kohviku terrassil Harju tänava nurgal ja viib minema salvräti, aga õnneks ta ei vii seda väga kaugele.

Me räägime suvest. („Suvi on mul alati olnud kirjutamise aeg,“ ütleb Leelo.) Ja laulurästast, kes on praegu hoos. („Laulurästas plagieerib oskuslikult ööbikut, ainult mingi plaks annab ta ära!“)