„Kõige rohkem on puudu sellest, et me kas ei raatsi või oska teist tunnustada. Ütled midagi head ja saad kohe vastu: mis sa tahad?“ leiab Tihemetsa kogukonna õitsengu oma südameasjaks võtnud Dea Jürimäe.
Hea eestvedaja. Korralik kaasatõmbaja. Ettevõtlik ja südikas. Tõeline kogukonna pärl. Need on vaid mõned nopped kohalike suust, kes Dea Jürimäed (39) on iseloomustanud.
Maaleht läks vaatama, kes on see vägev naine, kellele terve Saarde vald hosiannat laulab ja kelle eestvedamisel kodukant paremaks paigaks saab.
Tihemetsas Metsa teel elava Dea kodu juurde viib kitsuke rada. Tupiktänava otsas, keset lokkavat rohelust elavad Dea ja tema neli last. Puidust silt, peale maalitud õrnad lilled, annab märku – oleme õiges kohas. Aianurgas on kaetud laud. Melissi-piparmünditee, rabarberi-pisarakook. Värskelt niidetud muru. Linnud siristavad ja päike paistab. Üldse ei imesta, et siin olles tulevad inimesele pähe head ideed. Ja häid mõtteid on Deal küllaga. Kusjuures ta ainult ei mõlguta neid, vaid viib ka ellu.
Seda asja ei ole veel kellegi silmad näinud, et Tihemetsa Dea niisama lorutaks.
Ning kuigi suvi on täies koosseisus kohal ja Dea võiks sirutada jalad välja, siis seda asja ei ole veel kellegi silmad näinud, et Tihemetsa Dea niisama lorutaks. Ta ütleb enda kohta, et on loomult lootusetu toimetaja ja utsitaja: „Ma kohe ei saa istutud käed rüpes nagu kasvuhoones, rahulikult tiksuda. Kui näen, et midagi on vaja ära teha, siis ma võtan asja enda kanda ja kaasan inimesi.“
Hinnatud vedur
Selge see, et kõik ei saa olla eestvedajad, tõdeb ta. „Mina olen ja seda iseloomuomadust tuleb ära kasutada.“ Vähe on kohti, kus ta juba päris noorest peast kaasa ei löönud, olgu tegu õpilas- või hiljem kohaliku omavalitsusega.
Dea on märganud, et kui võtta projekt ette – no näiteks korraldada parki kiiged või teha lasteaialastel aeda minek lustlikuks –, tuleb rahvas ilusasti kaasa, kui anda kõigile konkreetsed ülesanded näppu. „Jah, ma olen vedur,“ tunnistab ta. Mõeldud, tehtud.
Nüüd saabki Dea initsiatiivil ja koostöös lastega valminud kiikedel hoogu teha. Mis see siis ära ei ole, naerab Dea. Koos aeti välja välja puit, ühiselt maaliti linnukesed-pihlakobarad istmetele. Kui lapsed ise on ettevõtmises osalenud, ei kiputa neid ka rüüstama ja lõhkuma.
Või kui Dea oma last lasteaeda viis, siis vaatas ta, et paljud lapsed lähevad rühma nina norus. Tuli mõte teha värava juurest lasteaia ukseni nn lustakas kõnnitee. Lapsed kampa, ühiselt maaliti keksukastid ja tähed-numbrid asfaldile. „Rada oli nii popp, et tekitas hommikuti lausa ummiku – kõik põnnid tahtsid ilmtingimata mängud läbi teha,“ räägib Dea, kel on lasteaia hoolekogus võimalik paljudes küsimustes sõna sekka öelda. Ta lausub, et kõige olulisem on suunata lapsi mõistma: kodu ei ole vaid neli seina ja rada kooli, kodu on terve vald, riik.
Elu sisu looja
Kui Ukrainas sõda algas ja valda põgenikud jõudsid, hoolitses ta, et neil oleks kõik eluks vajalik olemas. „Vallalt saime teada, millised on põgenike vajadused, olgu vaja siis spordijalatseid või jalkaasju – kõik sai leitud ja kohale viidud. Praegu kõik toimib,“ räägib Dea. „Öeldakse, et tulevad siia igasugused, muudkui nõuavad. Aga ega me ise tea, millal võime sarnasesse seisu sattuda ja mida meie ise sellisel juhul tahaks.“
Kui Dea veel abipolitseinik oli, hoolitses ta muu hulgas ka selle eest, et kõigil oleks pimedal ajal helkurid küljes. Surju koolis lükkas ta käima pilootprojekti „Julge sekkuda“, mis aitas noortel vägivalda ära tunda ja vajadusel sekkuda ning loominguliselt väljendada, kuidas nemad vägivalda näevad. Kopsutrombi tõttu tuli tal end abipolitseiniku ametist priiks võtta, ent MTÜs Tihemetsa Kogukond, mis moodustati eelmisel aastal, tegutseb ta täiel rinnal. MTÜ on veel nooruke ja suuremad projektikirjutamised alles ees.
Dea leiab, et kõige lihtsam on viriseda, et midagi ei ole ega tehta. Keerulisem on nuputada, kuidas probleemi lahendada. „Eks ma üritan olla eeskuju ning utsitada ka teisi meie kogukonna hingi ja sädemeid, et just meie ja ainult meie oleme elu sisu loojad ning suunamudijad,“ räägib ta, „aga eks irinat – miks kohalik omavalitsus ei tee – on ikka kuulda.“ Vahel muidugi juhtub, et ka vedur väsib ja mõtleb, et oeh, enam ei jõua. Siis tuleb talle meelde kohusetunne: „Olen jonnakas, kohe kiuste teen ära ja tõestan, et saab korda. Kõik on võimalik.“
Muidu töötab Dea Elisas müügiesindajana. Oma ilusalongi pani ta mõni aeg tagasi kinni ja käib nüüd soovijail kodus juukseid lõikamas. Lõikuse ajal saab ju rääkida ning selle tõttu on Dea kursis kohalike murede ja rõõmudega. Tihti läheb ta koju, kott heast-paremast pungil, hapukurgipurgid ja kanamunad ja mis kõik veel. „Juukseid lõikan 20 minutit, aega läheb kaks tundi,“ naerab ta.
Vorsti kaks otsa
Kuidas sa jaksad? „Aja planeerimine,“ teatab ta rõõmsalt, aga siis tõsineb ja lausub, et eks tuleb ka laste arvelt aega näpistada. „Ma küll ei propageeri lapsi noorelt saama (ta ise oli 19, kui esimene laps sündis), aga lapsed hoiavad noore ja reipana. Lapsed – 20aastane poeg ja kolm tüdrukut vanuses 17, seitse ja kaks – õpetavad kannatlikkust, kuulamist ja seda, et kõik ei ole must ja valge. „Kui mul oleks ainult üks 20aastane, ega ma siis nii hullult ei toimetaks ka. Aga kui oma eri vanuses lastega tegeled, näed valupunkte ja tahad elu paremaks muuta.“
Dea ütleb, et tegelikult tahaks ta veel rohkem teha ja kodukandi rahvast aidata, aga puudu jääb teadmistest, oskustest ja vahenditest. Selles julgeks omavahel öeldes kahelda, sest Dea näib tüüp, kes koob ka käpikuisse päikese, kui seda peaks vaja olema. Muide, ta koobki ja heegeldab ka. Ning küpsetab tellimuse peale hõrke torte-kooke. Teeb keraamikat, käib kõhutantsutrennis, laulab kooris. Dea jätkab häirimatult: „Tahaks, et kõik jookseks, aga pean leppima, et kõik ei saa alati perfektne ka olla. Õige on otsida lahendusi ja leida ühisosa, vältida tülli minekut.“
Dea on kutsutud volikogu humanitaarkomisjoni ja ta on sellega rahul – saab kaasa rääkida, olla protsessidele lähedal ja suuta neid mõjutada, viia info õigesse kohta. „Kui saad olla osa suurest pildist, siis on see pagana äge,“ rõõmustab Dea, kes viie aasta eest kandideeris EKRE ridades, astus sealt aga välja, „...sest ma ei suuda olla nii äärmuslik, drastiline. Vorstil on kaks otsa ja ainult oma raiudes ei saavuta midagi. Ei saa minna nagu tank ja nõuda oma. Kuhu jääb siis nutikus ja loomingulisus?“
Missugune on siis Tihemetsa?
Vanasti oli Tihemetsas tehnikum, elu kees. Hiilgeaega tagasi ei saa, leiab Dea – meil on siin ligikaudu 400 inimest ja ehk on see isegi hea, on veidi rahulikum.
Järgmiseks on Deal plaanis soetada turvakaamerad, milleks praegu raha pole. Eelmise aasta lõpus kadus ära piirkonnapolitseiniku koht ja Tihemetsas on olnud mureks sissemurdmised garaažidesse. Kaamerad oleks suureks abiks kogukonna turvalisemaks muutmisel. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka, arvab ta.
Millest Tihemetsas, aga ka meie riigis kõige rohkem puudus on? „Sellest, et me ei raatsi või ei oska teist inimest tunnustada. Ütled midagi head ja kohe saad vastu: mida sa nüüd tahad? Sädeinimesi on meil palju, kõik vajavad märkamist ja tunnustust, aga eestlane ei oska tänu vastu võtta,“ vastab Dea.
MTÜ, kus praegu asjatamas kuus inimest, võtab tuurid üles, ja oi kus siis hakkab tegutsemine pihta. Dea näeb juba vaimusilmas kerkimas külaplatsiparki, kus elanikud tulevad tähtpäevade puhul kokku, aga ka niisama – vahetama mõtteid-soove ning neid ühisel jõul ellu viima. Ja selle lubaduse elujõulisuses, mille Dea välja käib, ei julge keegi kahelda.