Tursk on tippkiskja, kes mängib suurt rolli Läänemere ökosüsteemis. Läänemere tursk on kohanenud elama selle mere rasketes oludes: vähene soolsus ja väike, kuid muutlik hapnikusisaldus. Mõlemad populatsioonid on viimastel aastakümnetel järsult kahanenud ja kannatavad kehva tervise all: suuremõõtmelisi isendeid pole, tursad on väikesed ning järelkasv kehv.

Läänemere piirkonna inimestele on tursk olnud sajandeid tähtis toiduallikas

Hinnanguliselt püüdis Eesti laevastik tursapüügi tippajal 1980.‒1989. aastal 132 411 tonni turska. Viimase viie aasta kogupüük on olnud kõigest kaheksa tonni, seegi peamiselt kaaspüügina, mis on üks märk tursa kadumisest meie rannikuvetest.

Joonas Plaan

Üks tursavarude vähenemise peapõhjus on aastakümneid kestnud suur püügikoormus, kuid oma osa on etendanud ka muu inimtekkeline keskkonnastress, eelkõige eutrofeerumine ja keemiline reostus. Nende tõttu on kujunenud ulatuslikud väikese hapnikusisaldusega alad ja surnud tsoonid, kus elu polegi õigupoolest võimalik.

Tursa taastumiseks Läänemeres tuleb rakendada ökosüsteemipõhiseid meetodeid: pidada silmas liikidevahelist vastasmõju toiduvõrkudes, väärtustada olulisi elupaiku tursa kõigil eluetappidel ja röövkalade tähtsust terves ja toimivas ökosüsteemis. Kõigil majandamistasanditel peab astuma konkreetseid samme, et saavutada vähese mõjuga kalapüük, muu hulgas tuleb rannikumeres vähendada püügikoormust, kaitsta olulisi elupaiku ning võidelda reostuse ja eutrofeerumise vastu.

Kõigi Läänemere-äärsete inimeste seisukohast on mere elurikkus hädavajalik.

Elurikas Läänemeri toetab kalandust ja elu rannikupiirkonnas ning on tähtis ökosüsteemi seisukohalt. Elurikkus soodustab kehvas seisus Läänemere taastumist ja stabiliseerib kliimamuutuse mõjusid. Kui tursk kaob, võib Läänemere ökosüsteem aga pöördumatult muutuda.