„Mulle ei meeldi see jutt, kuidas kõik võiks olla, ma tahan ise asjad ära teha. Kõik on tehtav, kui tahtmist on,“ ütleb Läänemaal asuva Kõmsi küla kogukonna hing ja eestvedaja Lilia Urb.
Need, kes sagedasti mööda Virtsu maanteed sõidavad, teavad Kõmsit tee ääres oleva varemetes maakivist õigeusu kiriku järgi.
Külla sisse pöörates leiame sealt justkui vabaõhumuuseumi kunagisest hiilgavast kolhoosielust. Uhke kontor-kultuurimaja, kauplus, lasteaed ja kortermajad pärinevad kaheksakümnendatest aastatest ja on stiilipuhtana nii ka säilinud. Talu- või eramaju siin ei märka ja inimesed elavadki kortereis.
„Kunagine Karuse kolhoos oli heal järjel ja pakkus inimestele nii tööd kui elupinda. Enamik inimesi ongi siia tulnud kolhoosiajal, nii ka minu pere,“ jutustab Lilia Urb. Ta lisab, et hea klapp inimeste vahel tulenebki sellest, et siin pole põlisasukaid ja sissesõitnuid, vaid kõik on ühesugused. Korterid ei ole tühjad ega lagunenud. Isegi need, kus pole püsielanikke, on kasutuses näiteks suvekoduna.
Kolhoosi kiituseks tuleb öelda, et kõik vajalikud hooned on sellest ajast pärit, nii et viimase kolmekümne aasta jooksul pole tarvidust olnud midagi juurde ehitada. Küll aga põhjalikult remontida ja renoveerida. Just vanade küla vanade hoonete kordategemist on Lilia peaasjalikult vedanud.
Säravkollane külamaja
Kõmsi korterelamud paiknevad ristkülikukujuliselt üksteise kõrval. Nende kütmiseks rajatud katlamaja lõpetas uuemal ajal tegevuse ja seisis tulutult, kuni külaselts otsustas sellest külamaja ehitada. Kuumal suvepäeval käibki majas vilgas töö. Aktiivsed külaseltsi liikmed krundivad seal fassaadilaudu. Kuna Lilia oli kogu ettevõtmise algataja ja elluviija, kirjeldab ta protsessi alates sellest, kui külaselts hoone ühe euro eest korteriühistult ära ostis; kuidas mitmete projektide kaudu hangiti rahastust ning mismoodi vabatahtlikud selle ehitamisse panustanud on.
„Oleme kirjutanud miljon väikest projekti, sest ühele suurele ei saaks nagunii rahastust. Meie plaane on oluliselt seganud ka ehitusmaterjalide pidev kallinemine. Oleme saanud raha Hanila toetusgrupilt ja Pärnumaa Omavalitsuste Liidu programmist, ka Hooandjalt ja Henkel Balticult. Lääneranna vallalt saime ühekordse toetuse, et osta osa soojustusvilla ja puitlaudis. Nii et suve lõpuks loodame, et meil on siin säravkollane hoone,“ kirjeldab Lilia ehitusprotsessi.
Külamajast peaks saama kohalik heaolukeskus, kus on jõusaal, saun, ruum kaugtöö tegemiseks ja ka lihtsalt mõnusaks koosviibimiseks.
Alguses oli mänguväljak
Lilia on oma küla heaks panustanud juba paarkümmend aastat.
„Minu esimene projekt oli laste mänguväljaku rajamine. Seda väljakut oli juba aastaid lubatud ja minu tütar parasjagu paariaastane,“ räägib ta. „Otsisin välja ühe projekti ja marssisin sellega vallamajja. Leppisime nii kokku, et vald lubas osta puitmaterjali, kuid ülejäänu tuli teha oma jõududega. Mina hoolitsesin selle eest, et kõik mehed ühel päeval kokku tuleksid. Üks isa tõi liiva, teine tassis kohale redeli, kolmas tõi kruvid. Siis mõistsingi, et niiviisi saab asju teha küll.“
2013. aastal kuulutas värvifirma Caparol välja, et annetab ühele lasteaiale remontimise jaoks värvid.
„Kirjutasime koos Ülle Türneriga projekti ja küsisime värve kõige jaoks – nii abi- kui rühmaruumidele, klassidele ja õuemajadele. Olime kümne lõppvooru pääsenu hulgas kõige väiksem, aga saime esimese koha ning kõik soovitud värvid! Nelja kuuga tegime kogu töö ära. Paljud kohalikud ettevõtjad panid samamoodi õla alla. Kes andis materjale, kes kaupluse krediiti. Värv oli ainult üks osa, sest vana värv tuli maha kraapida, pinnad krohvida. Vald andis kaks palgalist töölist, kuid suur osa tehti ära vabatahtlike abiga. Õuemajad värvisime triibuseelikute värvi. Paar aastat hiljem saime ka lasteaed-algkoolile uue uhke mänguväljaku,“ näitab Lilia uhkusega rõõmsailmelist hoovi.
Noortele mõeldes
Edasi jalutades jõuame lasteaia juurest uhke rularambini.
„Ramp oli meie üks suurem projekt, mis läks maksma 14 000 eurot. Algul oli projektifond kahtlev ja soovitas teha üleskutse, et oleks näha kogukonna huvi. Tegime korjanduse, millega saime 40% rahast. See oligi tõestus ja saime ka ülejäänud raha. Ramp on väga aktiivses kasutuses, lapsi käib siin isegi Lihulast,“ rõõmustab Lilia.
Lasteaed-algkooli ja majade juurde viiva tee valgustuse ehitus on samuti Lilia korraldatud. Ta jutustab, et pimedal ajal oli laste koolitee päris keeruline, taskulambita see võimalik ei olnudki.
See jalakäijate tee seob aga kogu küla üheks. Lasteaia juurest tulles jõuab seda rada mööda rularambi ja staadionini ning sealt Rootsi kutsekooli keevitusõpilaste praktikatööna tehtud metallist mänguväljakuni. Selle kõrval on heakorrastatud plats, kuhu plaanitakse rajada betoonist pinksilaud. Seegi valmib ühistööna. Laua jalad ja karkass on juba valmis ning vaja vaid paigaldada, nii et suvel saaks veel võistlusi korraldada.
„Juba kooliajal olin klassivanem. Mulle ei meeldi see jutt, kuidas kõik võiks olla – ma tahan ise asjad ära teha. Kõik on tehtav, kui tahtmist on. Mulle on öeldud, et ujun vastuvoolu, et meil on vähe inimesi ja pidevalt tuleb tõestada, et meie väärime samasuguseid võimalusi nagu linnas,“ kinnitab Lilia.
Kui eestvedaja on nii hakkaja, siis leidub alati küllaga neidki, kes on valmis kaasa lööma. Kuigi Lilia on põhiliselt hõivatud projektikirjutamisega, püüab ta ka ise käed külge panna ning ka tema pere, abikaasa ja tütred on alati abiks tööde tegemisel.
Kõige tähtsam on rahvamaja
Küla kõige suurem ja kesksem hoone on kontor-kultuurimaja, millest pool on kunagi sattunud erakätesse ning nüüd kahjuks laguneb. Teises pooles tegutseb aga aktiivselt rahvamaja, siin paikneb noortekeskus ja valla teeninduspunkt. See on väga kenasti planeeritud, nii et ka tänapäeval on kõik ruumid kasutatavad. Kui toona poleks seda maja tehtud, siis praegu vaevalt midagi sellist ehitataks.
„Meil on fantastiline rahvamaja juhataja Lea Mäeorg, kellega mul on väga hea koostöö. Nagu näiteks keraamikaahju projekt. Mina kirjutasin projekti ja Lea leidis koha, kuhu see ahi rahvamajas paigutada, samuti toob ta kohale juhendajad. Teeme siin ka siidimaali, klaasehteid, savi, portselani ja muidugi taidlust,“ jutustab Lilia. Siis jätkab, et seni on tema kõige kallim projekt olnud kultuurimaja ventilatsioonisüsteemi väljaehitamine. Teatri mõõtu laval on uued kardinad – ikka projektirahaga ostetud.
Rahvamajal on väike ja suur saal, kus saab ka kooli kehalise kasvatuse tunde ja korvpallivõistlusi korraldada. Paar korda nädalas käivad koos spordiringid ja nädalas korra Karuse mälumängijad. Arvake, kes sealgi eestvedaja on – ikka Lilia!
Lõpuks jõuame noortekeskusesse, mis on Lilia palgatöö koht ning muidugi ka tema eestvedamisel korrastatud ja sisustatud.
„Mina kirjutasin projekte remondi ja sisustuse saamiseks, aga olen ärgitanud ka noori projekte tegema, et nad mõtleksid välja, mida neil vaja oleks ja kirjutaksid taotlusi. Nii saime näiteks noortekeskusesse Playstationi, noorteprojektiga saime ka fototehnika ja sisustasime stuudio.“
Lilia tunnistab, et noortetöö on talle hästi südamelähedane, sest noored on väga inspireerivad.
Oma elu kujundajad
Kõmsi külas näikse olevat mõnusaks eluks kõik olemas. Suur metallifirma K.Met annab paljudele tööd, on lasteaed, kool ja võimalused vaba aja sisustamiseks.
Ametnikud ei saa vahel aru, mida väikeses kohas reaalselt vaja läheb. Seetõttu ärgitan inimesi pöördumisi kirjutama ja probleemidest teada andma.
Rahvamajas saab tegeleda kultuuri ja käsitööga, siin pakutakse iluteenust ja isegi arstipunkt on olemas. Kõmsist on saanud justkui keskus teistele väiksematele küladele. Selle küla areng näitab, et kui leidub teotahtelisi inimesi, saab elu oma soovide järgi sättida.
Kõmsil on sellise teotahte võrdkujuks Lilia Urb, kel näib olevat energiat mitme eest: „Haldusreformiga on kõikide asjade ajamine läinud aeglasemaks. Varem läksin ülakorrusele ja sain kohe asjad käima. Ei saa öelda, et midagi oleks pahasti, vald ikka väga aitab ja toetab, aga lihtsalt aega kulub rohkem. Ametnikud ei saa vahel aru, mida väikeses kohas reaalselt vaja läheb. Seetõttu ärgitan inimesi pöördumisi kirjutama ja probleemidest teada andma.“
Konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad elu Eestis edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis 137 esitatud kandidaadi hulgast välja 10 nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini.
Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus. Võitja kogukonnale korraldab Maaleht auhinnaks meeleoluka simmani.
Kogukonna hinge aitab leida Coop.
