Eesti loodepoolseimas tipus Saaremaal Undva külas elab Anneli Teppo-Toost abikaasa Meelisega. Anneli plaan oli luua suvekodu, et lärmakast linnaelust üksinduses puhata, kuid läks teisiti – nüüdseks on ta aastaid olnud külaelu üks omanäoliseim eestvedaja.
Ligi 15 aasta eest sõitis Anneli mööda saart ringi ja otsis kohta, kuhu tulla loomingulisele puhkusele.
„Toona mõtlesin, et issand, kui ma vaid saaksin kunagi siin elada! Fantastiline loodus, milline meri ja vaade, ma oleksin siin vist väga õnnelik... Ja praegu saan seda öelda, et nii see ongi,“ kinnitab ta.
Toona mõtlesin, et issand, kui ma vaid saaksin kunagi siin elada!
Tartumaalt pärit, kuid pikalt Tallinnas elanud kunstiinimene valis välja maatüki pisikeses Undva külas, kus toona elas vaid kolm-neli vanainimest. Esmalt oli plaan rajada suvekodu ning nii ehitatigi siin üles Viimsist toodud ligi saja-aastastest palkidest talumaja.
„Panime muidugi uue rookatuse peale ja katsusime elamiskõlblikuks teha, küll ainult suveperioodiks. Aga nüüd elame siin ka talvel, vesi ja elekter on sees, õhksoojuspump kütab,“ kirjeldas naine.
Rahulikku loomepuhkust kauaks ei jätkunud. Anneli kutsus looduskaunist eraldatud paika uudistama ka sõbrad, kes on külla käima jäänud tänini. Kontakt kohalikega algas kõige esimestest „Teeme ära“ talgutest, kuhu ta kutsus külarahva arutama, mida Undvas kunagi on tehtud ning mis mured ja rõõmud praegu on.
Mõttetalgutest hakkasidki asjad veerema. „Osa inimesi neist on juba manalateed läinud, aga ma usun, et kui nad praegu näeksid, mis siin on, oleksid nad väga õnnelikud,“ tõdes Anneli.
Paarist aktivistist piisab
Päris algusest saati on Undva külarahvas korraldanud ka muinastulede ööd ning need kaks sündmust hakkasidki kogukonda üksteisele lähemale tooma.
„Siis hakkas tulema teisi üritusi juurde, need muutusid traditsiooniks. Siis tegime külaseltsi ja asusime projekte kirjutama, et üritusi saaks paremini korraldada, need oleksid sisukamad ja ägedamad. Nii ongi see läinud,“ võtab Anneli lühidalt kõik need aastad kokku. Ta ise ei pea end tagareas istujaks, pigem vastupidi, ning leiab, et paarist aktivistist täitsa piisab, et külaelu käima tõmmata.
Selles on suureks abiks olnud Meelis, kellega Anneli tutvus samuti ühe suveprojekti käigus.
„Tegime Veere kõrtsi ja seal oli palju üritusi. Ja ühel toredal peol, kus Ivo Linna mängis lembelugusid, sattus mulle meremees teele,“ naeris ta. Toona oli Annelil pool elu veel pealinnas, kuid igal nädalavahetusel viis tee ikka saarele, kus ta juba aktiivselt kogukonna elus osales.
„Meelisest on väga-väga suur abi olnud ürituste ja sündmuste korraldamisel. Kui ma ise olen hästi pöörane ja energiline, siis mul on hea tasakaalustaja kõrval,“ sõnab Anneli.
„Nõu ja jõuga on ikka kõik abiks, ega siin ei teegi üksinda midagi,“ ütleb Meelis kõrvalt.
Traditsioonid aasta ringi
Praegu toimuvadki Undvas üritused terve aasta vältel, alustades sauna- ja seenerallist kuni vastlapäeva, jaanipäeva ja külakokkutulekuni välja. Kuigi aastaringselt elab siin vaid üksikuid inimesi ja suuremal osal on suvekodud, tuleb kogukond ikka kokku.
Külamaja, kus talvel viibida, neil küll pole. Selle rolli on saanud Anneli ja Meelise talu muusika- ja kunstistuudio. Pisike hoone mahutab 20 inimest ning on ruumi veel tantsukski.
Kuigi paar on olnud aktiivne ürituste eestvedaja, on tasapisi vastutust saanud teisedki külaelanikud. „Korralduslik pool on kogu aeg jagatud, muidu läheb võib-olla ka liiga minunäoliseks,“ märgib Anneli. Kõiki julgustatakse proovima ja vajadusel pakutakse abi.
Saunarallist võtavad aga osa kõik talud. Järjest külastatakse üht sauna teise järel ning igaüks pakub mõnda elamust – kes toob vihad, kes küpsetab leiba või kooki, kes mängib saksofoni. Jaanidki on omamoodi. Anneli nimetab neid pärimuslikeks jaanipäevadeks. Viimati tehti näiteks võrkude paikamise ja vihtade tegemise õpituba ning valmistati muidugi pannileiba.
Undva küla toimekas elu meelitab huvilisi naaberküladestki, kes astuvad nende külaseltsi liikmeks. Niisamuti on neil sõprusküla, Tagaranna, mis asub umbes 30 km kaugusel. Tegu on samasuguse väikse külaga, kus elab püsivalt üksikuid inimesi, suvel muidugi rohkem. Juuli lõpus ongi plaan sõprusküla rahvas vastu võtta kunstipäevadel ja panna nad maalima.
Igal asjal oma lugu
Aastate jooksul on valminud külaplats laululava, kiige, istumiskohtade ja isegi väikse pubiga. Lava ehitati vana mullikalauda vundamendile. Tänavu tehti käepärastest materjalidest kahe päevaga valmis välikemmergud, et neid ei peaks üritusteks enam rentima.
Külaplatsil on meelelahutuseks veel laud vanaaegsete tööriistadega, mille otstarbe äraarvamisel pannakse ka ajakirjanik proovile.
Oma kodumajja on sisedisaineri haridusega naine kokku seadnud palju põnevaid detaile. Talu ja sauna seinale on ta korjanud rannast südamekujulisi kive, metsast leidnud hobuseraudu ja loomakoljusid. Isegi vana voodiraami, veetünni või paadigi oskab ta lillepeenraks sättida.
„Aga ma ju tean, kui palju see paat on toitnud, kui paljud inimesed on tänu sellele tööd saanud. Nüüd on see lille- ja maasikapeenar ning jälle toidab meid,“ ütleb ta.
Anneli rõhutab, et talus on igal asjal oma lugu ning rõhk on taaskasutusel. „Näete, siin igal pool on ju kivi, juurikas ja känd, kõige selle saab muuta enda jaoks kauniks aiaks,“ osutab ta. Seda saavad imetleda ka külalised kaugemalt, kes korraldavad siin erapidusid või tulevad lihtsalt majutuma.
Ja veel enam – naise loometöö ning nutikad ideed levivad üle Saaremaa, sest kõigele muule lisaks aitab Anneli korraldada näiteks orhideefestivali, kunstifestivali ning peab rahvamajas loovuskooli.
Mõjuisik tunneb uhkust
Tänavu toimus koos jaanidega ka Undva küla teine kokkutulek. Mõlemale tuli üle saja inimese, kes kõik kuidagi külaga seotud. Esimesel kokkutulekul olid kaugeimad külalised Kanadast, kes käisid metsa sees vaatamas üht kivivaret, millest ainult trepp järel.
„Nad istusid seal, pisar silmas, et lapsepõlves mängisime siin trepi ees. See oli väga liigutav,“ meenutas Anneli.
Ta kinnitab, et kuigi Undva on saanud uue hingamise, on kunagised elanikud siia alati tagasi oodatud. „Kokkutulekud toovad inimesed juurte juurde, see on hästi oluline, et saaksid minna oma lapsepõlvemaale.“ Meelis ja Anneli ütlevad samas, et ei taha külaelu ka nii atraktiivseks teha, et keegi tuleks siia mitmekorruselisi kivimaju ehitama. Looduslähedus ja küla juured peavad siin säilima.
Anneli ei salga, et tunneb tehtu üle uhkust ning on nõus ka minu antud influencer'i ehk mõjuisiku tiitliga.
„Kõik see, mida olen siin üle kümne aasta korraldanud ja teinud, tuleb nüüd tänuga tagasi. Hetkel on meil külas viis kohta, kus käib ehitus, enamik on küll suvemajad,“ ütleb ta. Kohta, kus muidu elasid vanemad inimesed, tahavad nüüd jälle tulla noored. „Ma tõesti tunnen, et see on tänu minule ka, et olen suutnud kogukonnaelu nii ägedaks muuta.“
Vahepeal talviti tekib temalgi tunne, et on oma projektidega juba niigi koormatud. Aga kui jälle tuleb suvi, läheb kõik omasoodu edasi.
