Liis Kängsepp: armastuskiri Peipsi järvele

Oo, Peipsi, istun su kaldal, varbad soojas liivas ja vaatan Venemaa poole.

Venemaad ma muidugi ei näe – see kallas on kaugel –, ent ma tean, et ta on seal. Nii lähedal ja samas nii kaugel, otsekui ookeani taga. Mu selja taga kohisevad Kauksi männid, mille all on valminud metsmaasikad, ja ma mõtlen sellele, kui õnnelikuks sa oled mind teinud.

Oo, Peipsi, ma armastasin sind aastaid-aastaid enne seda, kui Kalamaja hipsterid avastasid vanausulised ja Voronja galerii võis olla kõigest unistus Raul Oreškini peas (kui sedagi). Ma armastasin sind juba siis, kui naabripere pani kevadel kasvuhoone kütte, et võimalikult vara oleks piisavalt kurke, mida Leningradi müüma minna. Kui rääbiseid toodi õuele ämbritäite kaupa; kui külavaheteed olid asfalteerimata; kui kelul parkiv lavka oli kohalik suursündmus.