Maiken Mägi: tõukerattur pole kõiges süüdi

Jah, mina olengi üks neist elektritõukeratturitest, kes mööda linna vuhiseb. Aga mitte see tüüp, kes kõnniteel maksimumkiirusel sõites risti-rästi jalakäijate vahel põikleb.

Ilmselgelt pole tõukeratturid väga armastatud kujud – saame ju tihtipeale meediastki lugeda jalakäijate nurinat või isegi hirmu, et ega mõni tõukerattur järsult nurga tagant välja hüppa. Rahvarohkes kohas kihutamisega ning joobes peaga sõitmisega ei peagi leppima, kuid ei maksa ka kõiki tõuksisõpru ühe puuga lüüa ning hukkamõistval pilgul vahtida.

Ise tõuksiga liigeldes näen hoopis seda, et jalakäijad kõnnivad kohati ringi, pea seljas, või õigem oleks isegi öelda – nina telefonis. Hiljuti sõitsin lapsevankriga ema suunas, kes jalutas kõnnitee keskel, telefon näpus ega pannud kaasliiklejaid kuigivõrd tähele. Kui jõudsin ehk meetri-kahe kaugusele, otsustas ta teha ootamatu manöövri: hoopis end ringi keerata ja selja taha vaadata. Otsasõitu oli päris raske vältida, aga siiski võimalik, kuna sõitsin väikese kiirusega. Nagu peabki.